pühapäev, 13. november 2011
Vanapeeru seiklused Norramaal...
Et kõike ausalt ära rääkida, pean kahjuks alustama algusest.
Kõik sai alguse ühel heal ilusal ..mingi.. kuu, vist oktoober, päeval, kui sm. Kõps ulatas kuldse pileti, mida alguses küll pisut naljaks pidasin, kuid mis osutus tõesemaks, kui vanaisa vanad Marati dressid mu riidekapis.
Sain võimaluse kaasa minna seiklusele, mis algas Pärnust ja lõppes Bodø's - maagiliselt maagilises linnakeses, mis oma õigused sai juba aastal 1816 ja mis nüüdseks suuruselt teine linn Nordlandi regioonis, ehkki rahvahulk selles vahvas linnas on ligikaudselt võrdne meie Pärnu rahvaga. Selle suure numbri sisse jääb vähemalt üks majatäis vahvaid eestlasi. Siiski, Bodø kirjeldusest veidi hiljem. Tähtsad asjad kõigepealt.
Algas see novembrikuu kolmandama päeva lõuna ajal, kui kokku said pakitud sokid, trussikud, särgid, naljaviluks - maisitõlvikud. Kaameral aku täis laaditud ja sülearvuti kotis, asusime kõigepealt Pärnu poole teele. Oli ju tarvis veel ka buss ette valmistada - hoiatus Norrast, et tundra võib jääs olla - pole muret, buss sai krõbisevad jalavarjud ja sellega sai ühele poole. Siis avastas Kõps, et õlivahetus on ukse ees. Kerge jalakeerutus lähimas varuosade kaupluses lahendas sellegi mure - rahakotis auk, mootoris uus õli. Mis saakski enam kaunim olla, kui nurruva mootori saatel sügiseses Pärnus .. köhh-köhh... Kamazi tomu nautida..
Enivei, meid ootas järgmise peatusena Kaubamajakas, sest kuna buss oli selline mahukas, otsustasid teised head inimesed meid, häid inimesi, ära kasutada ning bussi ilmus eikusagilt 6-7 ostukäru jagu söögikraami. Pidavat olema ehituspoisid ja saatsid meiega Norra ära oma pooleteistkuu söögivaru, ehk siis neil oli tarvis vastu pidada veel umbes täpselt jõuludeni, kuni jälle koju lastakse käima.
Mõeldud-tehtud, bussi põrand ära jagatud, ootas meid veel üks poetiir ning õhtu võis alata.
Otsustasin siis müüti murda ja ära proovida Kõpsi teooria, et õhtul 3 õlut hinge alla ja magad nagu beebi. Starõi Melnik Svetloje oli tõesti tasemel, ning uni saabus juba enne, kui jõudsin pea padjale toetada. Oli selline mõnus, õnnis tunne hommikul ärgates. Selle müüdimurdmise käigus avastas Kõps omale uue margi - The Cream of Dublin, mille mekk oli tõesti selline kreemikas ja esmakordselt, mulle hakkas tume õlu meeldima.
Ja uneaeg võis alata.
Päev 1.
Kuigi on raske määratleda, kustmaalt algab päev või öö, siis olgu lihtsalt see pealkiri siin.
Ega väga enam aega molutada polnudki, kiire hambapesu, näoloputus ning padavai autosse. Hommik algas kenasti, jätkus meeldivalt ning jõudsime päris kenasti väikese ajavaruga sadamasse.
Ma polnud kunagi sadama terminaale siitpoolt sedasi näinud ja mulle meeldis see, mida ma nägin. Nojah, ainult need alko-turistid kippusid veidi silma kriipima, kui meie kõrvale veeres suhteliselt uus Peugeot', autos kaks matsakat Soome-tädi ning toonimata tagaakendest vaatasid vastu hunnitud plokid viina, veini, õlut ja sigarette. Lühidalt öeldes lihtsa matsi keeles - sitaks pappi pandi mandi alla, et õhtul kodus kõva kräu maha panna.
Siiski ma arvan, et eks osa oli ka ilmselt tellimustöö - ei maksa ju see ülekäimine eriti palju, autosse mahub rohkem, kui käsipagasisse ning Tallinnas on ka muid vaatamisväärsusi peale Super-Alko ja Norde Centrumi alkoholipoe. Siinkohal meenus juhus, kui ülikooli ajal käisime Kumu't külastamas ja pärast seda sisaldas reis veel Norde keskuse külastust, mistõttu ma juhtusin peale, kui kaks soomlast läksid kaklema ühe tühise viinapudeli pärast, mis niiehknaa kellelegi oleks "vene roosiks" saanud, varem või hiljem. Masendav. Aga no kuidagi peab ju pensionär aega sisustama. Miks siis mitte minna naaberriiki lärmama ja lagastama ja oma rahvuse mainet täis tegema.
Sadamas ootejärjekorras järsku avastas Kõps, et kaasavõetud voolumuunduri jaoks puudub vajalik juhtme jupp. Sai siis tuuseldatud igasugu taskuid ja laekaid, kuid mida pole, seda ei võlu ka varblase perssest. Sai siis pisut leiutatud ning Kõps leidis lahenduse, mis rahuldas mõlemat osapoolt - meid, et saime autolt voolu ning autot, et me oma leiutamisega midagi maha ei põletanud.
Mõned kümned minutid hiljem lasti kõiki laevale. Olles auto ära parkinud, suundusime üles, lounge alasse, sättisime end mugavalt sisse, vaatasin eemaldumas Tallinna siluetti ning avasin rüperaali kaane...
Kaks tagumikku vägistavat tundi hiljem, tõmbasime joped selga ning suundusime jälle B1 autodekile. Enne laeva täielikku põkkumist ja rambi avamist on ideaalne võimalus keha kinnitada. Nii me ka tegime. Kaasa ostetud salatid leidsid kohe rakendust, hea pehme Fazeri Kodusai kõrvale ning saigi kõhu täis mugida. Soome turistid, kes nüüd kodumaale suundusid, jalutasid meie kaubikust mööda ja vaatasid, kuidas kaks näljas Viro poissi kahe suupoolega kartulisalatit sisse vehkisid. Kerge magustoit sinna otsa ning peagi nägi jälle ilmavalgust.
Peab mainima, et laevasõitu olen ma alati kerge umbusuga suhtunud, kuid näha on, et tehnika on tasemel, meeskond teab, mida teeb ning eks paljuski ole kinni ka reisija enda psühholoogias.
Soome Länsisatama oli justkui kättemaks sõja eest. Kõikjal teekate üles võetud, ehitatud suured ja laiad liikluseaeglustajad, mille mõttest ma hetkeks aru nagu ei saanudki, et milleks need, kui isegi üle 5km/h seal eriti kiiruseid arendada ei saa. Aga need seljataha jäetud, sadama väravatest väljas, hakkasin lõpuks seda Helsinki ilu nägema. Paljuski meenutas Tallinnat, samas sellest totaalselt erinev. Tänavad on ilusad puhtad, munakiviteed ei raputa proteese lahti ning liiklus üllatavalt sujuv. Isegi hulkuvad kassid olid kultuursed ja ei teinud seda vana-inimeste asja keset tänavat ning koerad käisid oma asja ajamas ilmselt Soome lahte, sest linn oli puhas, aga sadamas lämmatas kergelt seisnud vee lehk. Kõps koputas mitu korda vastu lõhnakuuske, et see oma tööd tegema hakkaks.
Mõned pöörded siia-sinna-tänna ja oligi kiirtee meie jaoks avali.
Kiirtee polnud üldsegi mitte selline, nagu ma uhketest Jänkistani filmidest olen harjunud nägema, et sõiduteed on 82-rajalised ja ühe koera tee ületamisest saaks terve aasta jagu loodusfilme... Soome kiirtee oli kaherealine, kus kiiremad said nautida teist rada, kuhu aegajalt ka mõni vanaema oma ratastel poekotiga ära eksis. Ei saa ju pahaks panna siiski, sest mammi pressis reipalt oma Peugeot'st 110 välja. Kahjuks olime meie oma Hüppajaga tubakamad ja viisakad põhjamaalased hoidsid aeglaste ritta.
Paraku ilm ei soosinud meid väga, sestap sai juba üsna varakult hakatud nautima skandinaavia päritolu vihma.
Oma väikses roosas maailmas olin alati mõelnud, milline on Soome, millised on soomlased ja kas seal lõhnab ka Soomele iseloomulikult.. Pfff.. Pean kahjuks lootjaid kurvastama. Peer haiseb seal ikka samamoodi, eriti, kui see pärineb lihasalatist, kuhu on poetatud ka paar punast uba... Diisel oli väheke diislisema hõnguga ning põõsastes haukusid trollid. Aga õhk, kui selline seal üldse olla saab, oli tõesti kargem. Kasvõi fakt, et näiteks kui Kõps tahtis kopsuvähki toita, avas ta akna ning kogu vine jõudis ka minuni. Samas Eestis jällegi, ma võisin ta kõrval ka istuda, ei ühtegi vingukübetki. Seega ma oletan, et rõhkkond on teine ja kuidagi mõnus oli ninasõõrmetesse seda kõike tõmmata.
Tegime paari tunni järel jälle ühe peatuse, sest keresse tõmmatud Tarhun tahtis nüüd oma teed minna ja mina ei kannatanud ka kaua enam.. Loodusega pole mõtet vaielda.
Peatusime selleks ettenähtud kohas, kuhu oli isegi prügikast paigutatud. Saime ka osa pahna autost minema lennutada ning mul tekkis jalasirutuseks ruumi. Kõps etendas jälle tulepesuri rolli, mina nosisin saiakest ja tee võis jätkuda. Navigaator Pirx Kõpsi telefonis näitas veel 1000 kilomeetrist rännakut... Jätkasime üksteise lõbustamist anekdootide näol.
Vahepeal vilgatasid taamal tuled ja kimasime läbi nii mõnestki asulast. Eriti toredad olid valgustatud kaljuseinad ning uuristatud maanteed, sest võis arvatagi, et miljoneid aastaid tagasi oli selle koha peal kivimite kogum ja etteruttavalt saab väita, et ka Norras ja Rootsis esines vulkaanilist kivimit, millest tuima näoga ilmselt teed läbi uuristati... Igal juhul oli seda huvitav jälgida ja kaamerasilm tabas paar võtet. Maagiliselt maagiline.
Üks eriti tavaline, samas omapärane silt jäi silma ühes kohas - Pihkuri Hotell. Ma tükk aega veel tagantjärgi mõtlesin ja arutlesin, kuniks kohale jõudis, mis selle sildiga öelda taheti. Avaldasin oma mõttekäigu ka Kõpsile ja naerulaginat oli kabiin täis. Pagana ropud soomlased, vähemalt suutsid nad jälle ühe niši luua pihkurite jaoks mõeldud hotelli näol. Pole midagi paremat ühe pihkuri jaoks, kui eraldatud soe ruum, süüa antakse takkaotsa ning terve õhtu on ainult sinu ja su käte päralt. Kuradi randmeraundiräpparid.
Kuna bussiistmel oli soe ja hubane, võtsin lonksu Tarhuni, sättisin sisse leboasendi ning silm vajus kinni ise-enesest. Lasin Kõpsil rahus sõita.
***
Oma päris mitu aega hiljem... Paganamas, enam ei mäletagi täpselt.. Aga üks paar tundi hiljem äratas Kõps ning näitas järjest kiiremini lähenevale teeviidale - "SVERIGE". Olime jõudnud Haparanda. Olime jõudnud Rootsi Soome või Soome Rootsi.. Kudapidi nüüd võtta... Parkisime end Shelli tanklasse ja jäime puhkama hetkeks.
Seal käis ka igatsorti rahvast. Enamjaolt Soome numbrimärgiga ja enamjaolt mersud. Soome noortel polnud ilmselt muud tarka reede õhtuti teha, kui hops! üle piiri Rootsi minna ja seal tanklas läbustada.
Sõime parasjagu oma kergelt liisunud lihasalatit ja tuli auto. Autost väljus terve jalgpallimeeskonna jagu rahvast, ise veel imestasime, kas see auto äkitsi hoopis kummist pole.. Ja läksid nad siis tanklasse sisse, tulid välja, Red Bulli purgid käes, jäid meil bussi ees seisma, kulistasid kogu sisu omale sisse, niiet kõrisõlm käis nagu litsimaja lift üles-alla-alla-üles. Purk lendas seejärel kauge kaarega eemale ja siis nad tõmblesid, nagu oleks just langetõve saanud sealt purgist. Fui. A ehk olengi mina juba lihtsalt liiga vanaks jäänud ja ei erutu enam sellise vaba-aja veetmise peale.
Kui need nagamannid läinud olid, tuli uus auto - sedapuhku Volvo, millel tagaots maani. Olgu etteruttavalt öeldud, et kõik autod, mida me seal nägime, tundusid lowrider'id olema, aga paraku eksisime - matsakad mammid venitasid lihtsalt autol kõhu maani.
Niisiis, tuli Volvo, jäi tankla ette ülbelt seisma, sealt väljus 2x3m tädi, kes paistis veel täitsa teismeeas olevat. Suits ees, emolik välimus ja vasakus käes KOFF'i purk. Selged pildid, Sommid peavad kuskil läheduses labrakat. Samal ajal teine osa seltskonnast käis tanklas, ilmselt millegi varusid täiendamas ja vaene Volvo-juht, tuli korra autost välja, vaatas nukralt oma autot ja läks sama nukralt rooli taha tagasi. Ilmselt oli siis kaine juht oma autoga.
Tanklast lendas väljas veel üks purjutaja, toetas oma suure joogiklaasi auto tagaotsale ning tuli tankla nurga taha, kus seisime meie, oma põie sisu tühjendama. Ta oli seal ikka oma hulk aega. Suur mees, järelikult suur põis. Ja seda ta oli ka. Kui ma siis ajaviiteks mõtlesin bussil klaasid puhtaks pesta, siis ust avades oli paras ookean bussi taha tekkinud. Haises ka samamoodi.
Aga mind see ei takistanud.
Volvo läinud, tuli selle asemele miski mersu, kust välja tuli üsna kahvatu olemisega tütarlaps, kellel riided rippusid nii nagu jumal juhatas, soeng oli säänne, nagu oleks äsja saama pealt tulnud ja ega tal need kõverad jalad ka kuigi sirgelt püsinud... Seelik oli ka üsna ülesse tõmmatud ja tüüp, kes rooli taga oli, vahtis meid päris kurja pilguga. Kui see pilk oleks tapnud, oleksime vist oma 23 korda surnud juba olnud. Ilmselgelt oli siis peale seksi sigaretipuudus ja tehti kiirkäik tanklasse. Aga meil oli sellest üsna pohlad.
Siis vaatasin Kõpsi poole, see tukkus juba magusasti, lasin ise ka saapad jalast ja tegin olemise mugavaks.
Ühel hetkel Kõps virgus ja küsis mu enesetunde kohta ning kobis siis minu asemele puhkama. Paak sai uuesti täis pandud ja meie teekond Rootsis sai jätkuda.
Päev 2.
Kuigi ma juba mainisin, et see päevade süsteem on selles päevikus üsna ähmane, siis las ta stiili mõttes jällegi olla.. Sest kesköö oli ammu möödas Eesti aja järgi ja pime ida-Rootsi avaldas oma mõjusid.
Peaks mainima ka seda, et, esmakordselt Skandinaaviasse sattununa, oli päris lihtne navigeerida. Kui teadsid enamvähem linnade nimesid, võis päris kenast hakkama saada. Väiksemate kohtade tarbeks peaks hankima endale teedekaarti ja kes päris karumustikas tahavad ära käia, need peaksid hankima kas Ovi Maps'i või TomTom'i. Meil oli antud juhul mõlemad olemas ja Nokiat võis natuke rohkem usaldada täpsuse osas, sest TomTom kippus kohati arvama, et me sõidame teest väga mööda.
Rootsi teed enam nii laiad ei olnud, nagu Soomes. Kiirteedega oli ka üsna kitsikus, kuid kohati oldi lahked ja sai mõne kilomeetri vältel ikka kahte sõidurida nautida. Kui Soomes olid maanteed 90% ulatuses valgustatud, et vahest ei pidanud kaugtulesid lausa mitu tundi lülitama, siis Rootsis valitses pilkane pimedus. Vaid asulate algused ja lõpud oli valgustatud. Samuti käis teerada üles-alla alla-üles. Aga see-eest sõidukiirus oli suurem ja me il oli päris hea tempo ülesse kruvitud. Ei saanud mina siis ju Kõpsile alla jääda. Sel ajal, kui tema põõnas, sain ka mina päris korralikku kiirust arendada.
Luleà juurest keerasime ära paremale, suunaga Arvidsjaur'i peale ning peale Arvidsjauri sain jälle rooli tagasi ulatada. Kõps vaatas juba päris erksate silmadega mulle vastu ja minul oli jällegi raskusi silmi lahti hoida.
Sellest kohast polnud enam kaugel ka Arjeplog ning polaarjoon.
Kuna meel oli ärev veel äsjasest roolimisest, siis mu unest ei tulnud eriti midagi välja. Natuke aega tukkusin ja meenutasin, mida ma pimedas Rootsis juba näinud olin. Metsad olid mehised, teed mõnusalt siledad, hästi kaunid loodusvaated, kui kuu paistis ja peegeldus järvel... Ei tahagi teada, mis siis veel valges võiks kõik nähtaval olla. Ja nii ma siis tukkusingi mõne aja ja jõudsin enne polaarjoone ületamist jälle ärgata.
Tähistatud on see joon hoiatustuledega, tõkkepuuga ning isegi oli laagriplats selleks puhuks - Camp Polarcirkeln. Igati muhe ju, tuled kaugelt maalt, kaasas telk ja padi, viskad ennast küliti ja saad nautida öötaevast.
Meil selliseks romantikaks aega polnud, tuli edasi rühkida. Jällegi sai kaameraga klõpsutatud omajagu ööpilte ning meenus hetkeks Soome, mis tõesõna, ongi 1000 järve maa. Siin, kus me olime, oli samuti veesilm iga väikese maa tagant, kuni lõpuks ükskord algas Tundra.
Tundrasse jõudsime juba, kui väljas oli valge, ma olin jälle vahepeal märkamatult unemaal käinud ja pilgutasin silmi selle lume peale, mis silma säras nii rõõmsalt.
Buss vajas ka vahepeal jälle seda kallist elunestet ja korraldasime tugevas tundratuules manuaalse tankimise. Sinna ma oma teksapüksid jätsingi.
Jõudsime peale tankimist ka veidike lumesõda pidada ning ütlesin Kõpsile, et oleks vaid Hents praegu siin, see hull läheks kohe pöördesse, nähes et "drift on maas". Peaks mainima ka, et pagana külm oli ja pagana kõva tuul, mis ei lubanud väga kaua värsket õhku ja vaadet suure ja laia lageda peal nautida. See vähenegi võttis näpud kõvaks juba. Viimased kiired klõpsud pildiaparaadiga ja minekit.
Tundra tee oli salakavalalt sinka-vonka ja läikis kahtlaselt. Kuigi bussi krõbisevad jalavarjud ei lubanud kordagi aimata jäist surmahingust, siis oma sõidukogemus lubas arvata, et küllap see teepind ikka libe oli ka.
Tundra oli värskelt läbitud, kui eikuskilt ilmus tollipunkt ja Norra piir saigi ületatud. Kui õigesti mäletan, siis Eesti aeg mu käekellal veel kehtis ja miskit seitsmendat hommikutundi ta mulle näitas. Igasugu JokkMokk'id ja Kvikkjokk'id jäid seljataha ning Norske Saltfjellet tervitas meid.
Nimi lubas arvata, et me jõuame soolaväljadele. Ilmselgelt oli tegu petukaubaga.
Junkerdali turismikeskus jäi meist maha ning järgmised mitusada kilomeetrit ei toimunud eriti miskit. Alles siis, kui Saltfjorden läbitud, algasid teetunnelid ja Bodø oli käega katsuda.
Millised vapustavad ja vaimustavad vaated algasid. Päike oli ilmselgelt meie poolel ja mööda mägiteid tõustes ja laskudes saime kaameratesse oivalisi hetki. See oli maaliline.
Johann Köler oleks ilmselt seal maalinud aasta otsa järjest.
Ja sel hetkel ma mõistsin, et need unetud ööd, mis olid ja tulevad, on täiega seda väärt, et näha fjordi tipus päikesekiiri laskumas veepinnale. Ja justkui tellitult - järgmise tipu taga ootas meid vikerkaar. Seda juhtub harva, et sa näed vikerkaare algust ja lõppu korraga. Ja veel kahte vikerkaart kõrvuti! Keegi tark kunagi teadis öelda, et vikerkaare otsas ootavat kullapott. Aga siinkohal me siiski leppisime sellega, et saime kauni looduse abiga kogemuste võrra rikkamaks ja sellest rikkusest meile piisas. Enam polnud palju jäänud ja ühel hetkel jõudsime Bodø kommuuni ning taamal oli Norra mere kaldal asuv linnake juba paistmas.
***
Linna sisse sõitmine võttis ka omajagu aega.. Ilmselgelt oli sellel linnal ka oma eeslinn, mis oli nii hajali, kui vähegi olla sai.. Majake siin, hütike seal, kuur siin, peldik seal.. Kuna maastik oli ka üpris künklik, siis polnud harvad ka juhused, kus teede ääres olid taskud tehtud, ja trepp viis künkast üles ja seal oli selline majade kobar. Mõne sellise kobara juurde viis ka täitsa tee, aga kui nüüd kõdistada ajukurdusid ja meenutada seda, et ma kõvemal talvel ei saanud Tartus Narva maantee tõusustki üles, siis see oli veel jõhkrama kaldega, millest ehk vaid eriti karm maastur üles ronib. Aga ju siis seal keegi ei kurda. Minu, kui väheteadja eestlase jaoks igatahes tundus see müstiliselt müstiline, kuidas need inimesed seal rahulikult oma igapäeva toimetusi tegid. Aga majad olid ju ilusad!
Peale sinkavonka läbimist jõudsime lõpuks majani, kus Kõpsi isa ja tema meeskond elas. Vastuvõtt kodus oli äärmiselt soe. Esimese asjana tahtsin teada, kuidas maitseb mäestiku vesi - mmm.. see viis keele alla. Kodune kaevuvesi on ka paras solk selle kõrval. Isegi Jacobsi lahustuv kohv mekkis kohvi moodi, mitte ei tekitanud keemilist reaktsiooni, nagu need lahustuvad kohvid tavaliselt mul teevad, et peale tassitäie kummutamist hakkab kõhus pidu ja tunne, et kõik on sinna peole kutsutud.
Võileiba libistades järsku ehmatasin, akna taha hüppas kass. Kollane kass. Suur kass. Sama suur peaaegu nagu minu volask. Aga siledama karvaga. Talle pidavat meeldima autode all jahutusvedelikku limpsida. Meie buss seda rõõmu õnneks ei pakkunud ja kass nõudis valjuhäälselt tuppa saamist.
Peale väikest korralikku kehakinnitust saime loa minna linna peale uudistama. Kõps, kes sõitis linnas nagu vana kala, tema jaoks polnud mingit muret, minul aga uudistamist küll. Ja nii me siis käisimegi ühes suures kaubamajas, mille nimegi ma enam ei mäleta ja mis tundus suurem, kui 10 Ülemiste keskust kokku.
Igatsorti elektroonika kauplused, riiete butiigid, ehteärid, kulinate-mulinate putkad.. Silmad võttis kirjuks ja eks norrakeelsed sildid andsid oma panuse, et prillid uduseks võtaks. Aga osa silte tundusid täitsa tuttavad ja eks needki asutused said läbi käidud.
Elektroonika kauplus oli muidugi hämmastav. Palju ilusaid vidinaid, mis uhket tehnoloogiat täis topitud. Palju kära ja palju müra. Ah et mis hinnad seal olid? Nooo... Läksime siis sülearvuti leti ette. Vaatasin, pisike netiarvuti - no need pisikesed 10" plastikust märkmikud, mida meil netbook'i nime all müüakse.. Igatahes oli seal siis pisike Asus, 10" ekraan, hinnalipik 3600NOK. No olgu peale, oleks Eesti kontekstis, siis poleks ju hinnal väga vigagi. Eriti, kuna tegu on korraliku Asusega. Aga võta näpust! Et ettekujutust saada, tuleks taskust võtta NOK - EEK kursisuhe, mis kahjuks kaks korda meie kahjuks oli, siis vana raha järgi oleks ta maksnud 7200 EEKi. Thanks, but no thanks!
Et siis lähed poodi, hinnad justkui meie kroonides, kuid õige hinna saamiseks korruta kõik kahega. Vinge! Suured plasmatelekad, mis meil maksid krooni ajal veel sinna 50 000 kanti, olid Norras sama numbriga. Ei aitäh, 6000€ teleka eest on juba liig, selle eest saaks kodumaal mitu sõitvat autot ja veel mitu varuosadeks, või siis teemasse jäädes, saaksid oma neljatoalisesse Lasnamjä igasse tuppa ja vannituppa ja peldikusse suured ekraanid. Et kui peldikus läheb laevade uputamiseks, saaksid ikka potil istudes Reporterit jälgida.
Siis käisime veel mööda korruseid ja otsisime midagi ilusat ja hingelähedast, mida koju kingituseks viia. Kui Kõps veel midagigi leidis, siis minu saagiks jäi taskumõõtu taskulamp, millega töö juures hea auto alla ringi roomata. Olge mureta, ostutšeki juba raamisin kodus ära! Ikkagi esimene ost Norras!
Ja siis käisime veel natuke ringi, ning kell hakkas näitama teist lõunatundi ja väljas hakkas hämarduma.
Oli tarvis kiirelt tagasi jõuda, et hakata bussi täis pakkima, sest arvata oligi, et seda paari tunniga kokku ei lappa. Ja nii ka oli.
Bussi ajasime ukse ette ning hakkas see asjade peale vedamine ja klapitamine. Olgu neetud need Miele insenerid, kes selle pesumasina nii raskeks projekteerisid!
Kokkuvõttes müttasime mudas ja pimedas ligi 5-6 tundi ning kogu huumor, mis selle asja juurde käis, on lihtsalt liiga hea, et seda sõnadesse panna. Mõnda asja ei saagi kirjeldada...
Parajalt läbi võttis see küll. Samas, päris hea jõusaal. Ei ole igav pommi loopimine või kangi rebimine. Ikka korralikult suured ja rasked asjad, mida ka kahekesi ägisedes vedasime, nii et junn poolenisti tagant väljas. Aga ära vedasime!
Peab jälle ütlema, et ilmaga meil ei vedanud. Norras on vist tavaline, et 24h jooksul on 10 minutit päikest, 20 minutit vihmavaba ja ülejäänud aeg ainult ladistab. Märjaks saime, kuid töökäigus eraldus niipalju soojust, et vahepeal riided kuivasid lausa seljas ära. Eriti hea oli seda kinnastest aru saada. Õhukesed kindad kuivasid maru kähku. Siinkohal tänud Raivo'le, kes mulle need uhked kindad koolis maha äris!
Ja saabuski õhtupimedus, viimased asjad said peale, buss vajutas oma tagumendi mugavalt mudasse. Kõpsil oli tükk tegu, et minema saada ja pühkis tagasilla talaga tee nii siledaks, et lausa lust oli jalutada. Buss sai ära pargitud, läksime tuppa end kasima.
Isa pani kana ahju, me tegelesime oma puhastamisega, istusime maha ja alles siis lõi selga valu, nagu keegi lohistaks raudkappi mööda selgroogu. Mitte, et ma teaks seda tunnet, aga kuna see on nii absurdne, siis ma selle võrdluseks võtsingi.
Pehme diivan ei ole vist kunagi armas olnud, kui tol õhtul.
Aga see ei takistanud meil rõõmus olemast. Kõps surfas netis ja mina surfasin netis ja saabus keha kinnitamise hetk.
Samal saabusid ka teised töölised peolt koju ja köögis läks lahti autopedede vestlusring. Siinkohal mainin ära, et seekord oli ikka juttu Autodest. Ja terve vestluse jooksul jäi ikka kõlama see, kui kehvad autod on BMW'l ja tekkis kahetsus, et Opelitest nii kergekäeliselt on loobutud.
Samuti saime kuulda nalja, kuidas Eesti mehel auto rikki läks ja odavam tuli Eestist treiler Norramaale järgi kutsuda, treileriga auto Eestisse viia, Eestist varuosad osta, Eestis ära remontida ning Norrasse tagasi sõita, kui et lasta Norras ära remontida. Masendav! Meil tuli Kõpsiga hea idee, et teeme seal töökoja, teeme poole odvaamalt, kui teised, ja me ikka supleksime raha sees kõrvuni. Nüüd on vaja ainult veidi geniaalsust, nutti, annet ja õlut, et see asi ükskord käima panna. Te ei kujuta ette, kui palju õlut kulub mõtlemisele! Issand-issand.
Aga siis saidki kõhud täis, istusime, vaatasime Eesti telekanaleid, "Päästke Willy" oli veel minuarust.. Igatahes seal üks vaalaline ujus läbi leekide ja lapsed päästeti helikopteriga...
Ja siis polnudki muud, kui Une-Kati hakkas madratsi peale meelitama ja eks ma ühel hetkel andsin kiusatusele vastu ja vedasin end ülemisele korrusele, kuhu voodi oli tehtud, ja viskasin pikali. Samal hetkel jõudsin veel mõelda, et kas ma näen und nüüd norrakeelsena või näen hoopistükkis trolle?
***
Päev 3.
Pühapäev.
Nüüd sai juba selgemalt päevi eristada, ärkasin Eesti aja järgi 9.30. Kõps, kes poole ööni veel mu kõrval telefoni piinas, tegi ka silmad lahti, sirutas-ringutas ja otsustasime minna hommikusööki luurama. Väljasõiduni oli jäänud vähem, kui paar tundi.
Peale hommikusööki luges isa veel Kõpsile teelemineku sõnad peale ja hakkas kottide autosse vedamine.
Kõps läks välja, pani bussi sooja ja tuli tuppa tagasi. Mina läksin siis oma märssidega trepist alla, vaatan, et bussil tuled põlevad, aga et diisli kohta eriti maruvaikselt käib. Jõudsin lähemale - tuktit! Seisab. Läksin siis tuppa, ise naersin, et Kõps, sa unustasid vist võtit keerata, ta vaatas mulle suurte silmadega otsa, et misasja?! Ja hakkaski see jant pihta, et buss oli ilmselgelt solvunud, et me talle 2.5 tonni nänni peale ladusime. Ükskõik, kui palju me ka ei proovinud, peale igat käivitust "ERROR 404 - TURBO NOT FOUND!".. Ehk siis miski hoidis ära selle, et turbo saaks jõudu hakata puhuma. Kuna bussil oli see häda juba eelmisel reisil välja löönud, siis alguses pidasime seda kõrgmäestiku haiguseks. Lubasime ta alpimajakesse viia jne. kuid tulutult. Mootorituli säras punaselt nagu viisnurk nõukaajal ning pöördeid üle 2300 meile ei antud.
Katsusime üle kõik vaakumvoolikud. Lõikusime, vandusime, naersime, nutsime, vandusime, ligunesime vihma käes.
Ja nii see aeg läks lennates. Kuniks peale 2 tundi mõttetut sebimist olime ikka tulemuseta, siis ohates alustasime ikkagi teekonda Helsingisse. Õhtul broneeritud laev väljus hommikul 7.30, mis tähendas, et me pidime Länsisatama väravast hiljemalt 6.59 sisse jõudma, et veel check-in läbitud saaks. See tähendas, et meil oli aega veel 16 ja pool tundi. No kamoon - kui buss laseb sul tunnis läbida ainult 75 kilomeetrit ja sedagi ideaaltingimustes, siis meil tekkis kahtlus, kas me lõunase laeva pealegi jõuame. Aga midagi pole parata. Soolapähklipakid rändasid armatuurile, Kõps veel tegi kavalalt silma, et meil läheb neid vaja.
Ja nii see kõik algas.
Linnast saime välja, algas see mägedes ronimine. Aga no mida sa ronid, kui tõusul sureb ka teise käiguga ära. Peab siiski mainima, et üliraske buss ronis ilma turbota päris kenasti. Kuna sileda maa peal kiirust eriti üle 75 ei saanudki, siis Kõps leiutas taskunoa taskust püsikiirushoidja, mis ideaalselt armatuuri ja pedaali vahele mahtus. Võtsime sisse rätsepa poosid ja kulgesime edasi. Natuke aega pidasin vastu, siis mõnus soojus ja pähklid tegid oma töö ja tudiski tuli vägisi peale. Uskumatu, kui hea toiteväärtus on soolapähklitel!
Avasin silmad, kui olime sõitnud ligi 300km ehk siis liiklesime tundras juba ja sel hetkel tuli meil mõlemal põiekas. No kohe selline, et ei kannata enam istuda. Kõps noogutas arusaadavalt, tõmbas äärde ning tükk aega elu üle mõeldes, jättis bussi seisma. Vaatas korra veel mulle otsa, et läheb paneb õhulugeja pistiku ka tagasi, millepeale mina vastasin, et ma panin selle juba alguses tagasi. Tegin pokkerinäo pähe ja tulin välja nagu boss. Ütlesin, et mulle lahtised asjad ei meeldinud ja panin tagasi. Selge, üks liigutus vähem ja läksime bussi kõrvale mõõkasid lehvitama.
Ja nüüd hakkas kino saama.
Istusime peale lühikest külmetamist ja kopsuvähi toitmist tagasi sooja bussi, Kõps võttis julguse rindu ja keeras võtit. Nii. Buss käivitus. Mootorituli kustus. Ja pöörded olid olemas! HALLO KOSMOS, HALLO MAA! SIIT ME TULEMEEEEEEEE!!!
Korraks oli meil "fuck yeah!" ja turbo, mis siiani oli tegevusetult kaasa töllerdanud, sai sellist piina, et ta vist mõne hetkega meil hõõguma hakkas.
Peale sellist juramist olime ikka megahüpersupergigarõõmsad, et mootor otsustas tööle hakata. Nüüdseks olime veelgi raisanud väärtuslikku aega ja selleks, et järelejäänud 1000km veel kuidagigi läbida, pidime hoidma vähemalt 96km/h keskmist kiirust. Mis aga omakorda tähendas,et eriti alla 120 sõita ei tohi, sest vahele pidi jääma 2 tankimist ja iga tankimine röövis meilt vähemalt 6 minutit. Oh seda põrgut, mis siis lahti läks. Kõps oli ikka täiega sillas ja mina bussil kiirust eriti alla 130 ei näinudki. Ühel hetkel teatas Kõps rõõmsalt, et ta on juba üle tunni tagasi sõitnud. Mega! Seal kus märki polnud, lasime tallagaasiga, seal, kus oli 80 märk, seal oli 120 ja 60 alas eriti alla 100 ei võtnud. Aeg oli raha, raha oli otsa saamas.
Möödus tunnike-paar, lahkusime Norrast. Teepeale jäänud kaalumisjaamast läksime ka läbi - üllatus oli suur kaalu peale sõites. Kui eelmised reisid on olnud rasked, siis ilmselt seekord tegime rekordi - 4.26 tonni koos meiega. Ma laususin seletuseks, et minu paks perse on ilmselt suuremaks läinud. Väike naerupahvak ja kaalu pealt astusime maha, näitas buss 4.10. Ikkagi liiga raske legaalse piiri jaoks. Väike peatus ning rühkisime edasi. Natuke aega hiljem olime juba Rootsi piirigi läbinud ning jõudsime Tornio'sse, kus toimus tankimine, laevade uputamine väga ultramoodsas kaubanduskeskuse peldikus. Oleks me vaid varem juba turbo tagasi saanud, oleksime veel ehk Prismassegi jõudnud. Paraku olime 2h liiga hilja kohal. 23.00 näitas kell, kui Torniost lahkusime.
Päev 4.
Vahepeal vahetus kuupäev ning bussis võtsid maad jälle negatiivsed emotsioonid, et kas me ikka jõuame õigeks ajaks. Kõps oli ilmselgelt juba väsinud (no kamoon! üle poole teekonnast ise roolida!) ning tema negatiivset vastust ma ei tahtnud üldse kuuldagi. Pealegi TomTom ja Nokia mõlemad näitasid järjest paremaid aegu. "Me jõuame! Usu mind, sõber, me jõuame!" Kõps oli valmis juba broneeringut edasi lükkama. Aga siis ta väsis, me vahetasime kohad. Ning võidusõit ajaga võis jätkuda!
Selleks hetkeks, kui mina rooli asusin, oli kohalejõudmise aeg 7.34. Ehk siis üle poole tunni oli vaja veel tagasi sõita ja minule näitas TomTom veel 404 kilomeetrit sihtpunktini.
Kõps jäi kohe magama. Minule jäi ülesanne nüüd see 404 kilomeetrit kiiresti läbida.
Algus oli paljutõotav. Kütust oli veel gramm alla poole paagi, hoidsin kiirust 110 kandis, sest nii ma leidsin, et aeg tiksub endiselt sama hooga tagasi, samal ajal säästan kütust. Paar tunnikest hiljem, Kõps korraks ringutas vasakut silma, piilus numbreid ja imestas, et tohho tillae! Mul oli ikka veel kütust ja selleks ajaks olin pea pool tundi tagasi võtnud. Kuid endiselt oli vaja vähemalt 20 minutit tagasi veel tagasi sõita, et saaks linnas ka seigelda. Arvestama pidi ju sellega ka, et Helsingi on varahommikul ilgelt kärarikas. Etteruttavalt võin öelda, et nii ka oli.
Et ausalt ära rääkida, siis ma kartsin neid Soome kiiruskaameraid, kuid hiljem kuulsin, et need 90% ajast ei töötagi, need toimivad oma süsteemi järgi, mitte nii nagu kodumaal, et kaamera iga kilomeetri takka ja 100% ajast rakendatud. Mõttetu ju. Soomes lülitakse kaamera järgi vaid siis, kui antud teelõigul kasvab ohtlikkus või toimub palju avariisid. Seega ma siiski suhtusin nendesse ettevaatlikkusega ja põrutasin vähemalt need kohad piirkiirusega läbi.
Siis hakkas kütusenäidik minu meelt mõruks tegema ja ma olin sunnitud tegema hädapeatuse, et sisse valada viimased 25 liitrit, mis meil taga veel varuks olid.
Raske südamega ohkasin ning tegin kiire arvutuse. Selleks hetkeks olin tagasi teinud nii palju, et meil jäi veel varuaega natuke. Kohale jõudmise aeg 6.51. Siiski oli kütust veel alla poole paagi ning ligi 200km veel sõita.
Tõmbasin kopsud varahommikuse Soome hõngu täis, keerasin võtit ning võistlus ajaga sai jätkuda!
Kõps, kes selle melu kestel oli magusasti und näinud, virgus ka nüüd väheke ja jälgis minu ökorallit.
"Sa saad selle kütusega hämmastavalt hästi läbi. Paremini, kui mina oleks saanud", tõdes ta reipalt. Ma võtsin seda kui komplimenti ja õnneks pimedas pole näha, kui keegi punastab. Soome kiirtee hakkas elavnema juba peale viiendat hommikutundi. Alguses vähe hõredamalt, siis läks liiklus järjest tihedamaks. Oli aru saada, et Helkkar pole enam kaugel (75 kilomeetrit oli veel jäänud). Isegi minul tuli eluvaim tagasi. No kui sa küllalt kaua monotoonselt sõidad 140 piirimail, siis tekib see nii-nimetatud teehüpnoos, et 110 tundus kohati lausa seismajäämisena.
Mõned kilomeetrid lasin veel Kõpsil puhata ja siis tegime hädapeatuse, sest oli tarvis arvutist kätte saada broneeringu number ja nüüd lasin Kõpsil ise sõita, sest Helkkar on minu jaoks veel piisavalt uus, et seal ise mitte jalus koperdada. Ütlesin ka, et kütust on veel täpselt nii palju, et parimal juhul jõuame nii, et hoiatustuli ei põle, halvemal juhul juba põleb. Etteruttavalt võin öelda, et ma olen üks kuradi hea ennustaja! Kilomeeter enne sadamaväravaid tuluke süttis! Ma olin endaga sitaks rahul.
Aga kiirtee sujus üpriski rahulikult. Kiirustajad kiirustasid, me võtsime neile sappa ja jõudsime sedasi, et meil oli veel 15 minutit sadamani. Kahjuks oli linn juba enne seitsmendat hommikutundi piisavalt rahvarikas, et me saime istuda ummikutes nagu suurlinnades valgekraedele kohane. Aga kuna me polnud valgekraed, siis meil oli sügavalt poogen. Länsisatama sildid hakkasid peagi silma ning aeg hakkas tiksuma juba ähvardavalt.
Paganama sommid olid vahepeal kõvasti teeremonti alustanud, siis sadamasse saamine oli paras kino. Me sattusime korraga sinna, kus me ei oleks pidanud olema - nimelt naaberkail. Ja meid ning laeva ähvardas küllalt lai veeriba, et bussiga mitte Hazzardi kihutajaid etendada. Ilmselt olime selle tiitli juba ilmselgelt ennist linnavahel saanud, sest kõigi pead pöördusid, kui üks valge Jumper tuimalt neist mööda lasi. Ei aidanud kaasa ka sadamas liikluse rahustamiseks ehitatud "lamavad politseinikud". Neid oli tihedalt ja need olid nii kõrged, et kui buss üle läks, siis veokonks koos talaga käis tuimalt vastu maad. Ei imesta, kui taga oli sädemetest ilutulestik.
Jäänud olid veel loetud minutid ja Kõps läks närvi, et ta ei tea, mida kõike ta ära teeb, kui me maha nüüd peaksime jääma. Samal hetkel leidsime õige tee otsa ja check-in'i jõudes jäi meil veel 1 minut varu!
Ei jätkunud mul enam sõnu ning ega polekski vist raske ära arvata, millised meie näod olid, kui me bussi ilusti B1 autodekile ära parkisime! Rahuolu oli hinges täiega. Minul hea meel, et ma suutsin õigesti arvestada nii aega, kui kiirust ja Kõps oli lihtsalt õnnelik, et kogu see jama võiduka lõpu sai.
Peale väikest hingetõmmet laeval, helistas Kõps isale. Isa muidugi arvas, et me tiksume kuskil Kesk-Soomes veel.. Isegi mina kuulsin seda imestust, kui Kõps ütles, et me oleme laeval. See oli lihtsalt müstiliselt maagiline ebareaalne kihutamine ajaga võidu, mille võitsime seekord meie. Aga ega sa saatust kaua narrida ei saa ning seegi kord polnud erand.
***
Jätan endale vabaduse kõrvale jätta sündmused laeval. Ega seda seal eriti polnudki. See koht, kus me tulles oma tagumikud istutasime, tegi keegi rasket pohmaka und ning me läksime laeva ninaossa, kus oli Sunset Bar ja vaade otse merele. Noh, umbes nagu istuda kahekorruselise bussi ülemisel korrusel eesotsas. Vägev vaatepilt.
Ja nii me seda vaadet nautides tukkuma jäimegi.
Äratus kolises taskus natuke peale üheksandat hommikutundi. Tallinna siluett paistis. Togisin Kõpsi, kuid ta vist nägi nii head und, et keeras mulle vaid selja. No heakene küll, las poiss põõnab. Niigi on vaja veel Pärnusse jõuda ja kaupa laadida...
Sadam juba väga lähedale jõudma hakkas, tonksasin teda ikka niikaua, kuni ta silmad lahti tegi. Läks temalgi sama kaua aega nagu minulgi, et aru saada, mis toimub. Ega ei olekski imestanud, kui ta oleks küsinud, et kes ma olen selline.
Pakkisime end jopedesse ja läksime autodekile. Ja siis hakkas kino-košmaar pihta.
Selgus, et bussile ei meeldi maha jahtuda, mistap ta turbo jälle ära unustas. Kitsipung selline. Kogu selle jama kestel saime esialgu süüdistada kütusefiltrit, sest juba tagasiteelgi ta kippus tõusude peal ära surema kohati, samas järgmise tõusu peal hoidis kenasti või isegi kiirendas. Nüüd aga oli mootor jälle külm ja kütusefilter soga täis. Kõps käias ja käias ja käias. Üks laevatööline tuli lähemale, Kõps jõudis vaid sosistada, et "pane tähele, kohe saame sõimata!". Õnneks oli mõistev inimene ja seekord ei pidanud ütlema "moottoripaska" vaid küsis selges eesti keeles, et milles viga. Oli tõesti mõistev ja pakkus isegi abi lükkamisel, aga kuna me ei tahtnud avaldada bussi tegelikku raskust, siis ütlesime, et täislast ja niiehknaa ei jaksa lükata. Kui maha sõiduramp tühjaks hakkas jääma, saime bussile hääle sisse ja vähemalt vaba hooga saime lõpuks rambist alla. Tere tulemast, Edgariaania! Vähemalt nüüd oli suurem peavalu möödas, oli vaja vaid tankima saada. Küll see Statoil on ikka vägev asi seal sadama juures. Jõudsime viimase kütusevaruga sinna ning busski hakkas normaalselt käima, ei koolenud vähemalt iga nurga peal maha enam. Kuid ilma turbota sõitmine jätkus ja alles kuskil poolel teel Tallinn-Pärnu, kui sai tehtud uus metsaväetamise peatus, alles siis tuli turbo jälle järgi ning ratsutamine võis alata.
Jõudsime väsinuna, kuid ometi õnnelikena Pärnusse. Ladusime kauba maha ning paar tunnikest hiljem lõppes seiklus minu jaoks Säreveres, kust me 4 õhtut tagasi alustasime.
Kokkuvõte.
Kõps, kes on juba vana kala sellel marsruudil, sõitis stabiilselt stoilise rahuga. Minu jaoks oli see seiklus esmakordne ning see vähenegi uni oli ikka täiega seda väärt. Eriti, kui jõudsime esimeses pooles Norra mäestikeni.
Mida oli uut minu jaoks?
Khm. Kas rumalat küsimust on olemas? Ilmselgelt mitte. Kõik oli minu jaoks uus juba autoga laevale sõitmise hetkest alates. Need imelised vaated, need hinnanumbrid, mida skandinaavlased kaupadele kirjutavad, need emotsioonid, mis valdasid reisi kestel. Lisaks hämmastas mind, et Norras on võimalik täitsa umbkeelsena hakkama saada. Elektroonika poes, kust me omale nänni soetasime, sai keelt oskamata ikkagi viimse mohikaanlase moel käte ja jalgade abiga selgeks tehtud, mis on meie soov. Võeti vastu ka meie Swedbanki pangakaart ja tehing võis toimuda probleemivabalt.
Samuti pole ma elu sees varem sõitnud Soome kiirteedel ega Rootsis. Mägiteed jäid Kõpsi kanda, kuid eks sealgi oleks oma kogemus jälle juurde tulnud. Ei murdnud mind ka see kauba laadimine vihmas. Ma olin küll mudane, kuid õnnelik. Ja ilmselt Kõps oli ka rahul, et sai ise ka normaalselt puhata. Minu panus sellesse sõitu oli küll tühised 800km, kuid parasjagu, et me jõudsime oma sihtpunktidesse elusate ja tervetena.
Olen selle vahva sõidu eest ülimalt tänulik Kõpsile ning loodan, et ehk see seiklus ei jäänud Vanapeerule viimaseks.
Mis aga bussi puutub, siis esimesel võimalusel vahetatakse ta võimsama vastu, sest kuigi see prantslaste 2.2 HDI on tubli mootor, siis kütusekulu ja jõu suhe jääb siiski suuremate mootorite eeliseks. Et ma ei imestaks üldse, kui Kõps varsti mõned aastad uuema bussiga juba ringi uhab. :)
Ja oligi kõik. Nii palju mul öelda oligi. Sõbrad-tuttavad näevad NäoRaamatust pildimaterjali ka, teised peavad leppima minu kirjeldusega.
esmaspäev, 25. juuli 2011
Kummituslood. Vol 1.
Kui päris aus olla, tuleks alustada päris algusest...
Olen eluaeg paranormaalsust armastanud. Õigemini, mitte armastanud, pigem mind ei häirinud igasugu tondid ja asjad.. No seda ehk mürsikueast alates..
Väiksed lapsed näevad ikka asju. Mäletan isegi, et nägin inimesi, keda emme ja teised ei näinud. Nüüdseks on need mälestused hajunud. On vaid mälestus mälestusest, mis on ka omakorda mälestus mälestusest.
Internetis surfates, võib leida, et väikelapsed ja loomad tajuvad kõike palju tugevamalt, ehk isegi näevad.
Mäletan oma sünnipäeva millalgi põhikooli alguses, kui kõik olid läinud, hakkas kohv kannus loksuma ning ma olin piisavalt tattnina, et ise seda loksutada. Kartsin sellest rääkida ning lihtsalt unustasin ära hiljem.
Edaspidi hakkas asi võimenduma juba peale kooli.
Läksin aega teenima Võrru. Seal on teada-tuntud Ohvitseride maja (nüüdseks renoveeritud), mis minu ajal oli paras lobudik ning linnalahingut pidades võis seal aegajalt kuulda imelikke hääli ja tunda teistlaadi hingust. Olgugi, et väljas oli juba miinuskraadi valitsus, siis oli see ikka hästi tuntav. Pigistasin ka seal silma kinni. Keskmise kasarmu keldris oli jõusaal. Ühel õhtul, kui olin vastutav ja pidime saali koristama, siis kuulsin tagaotsas samme. Kõik teised olid juba lahkunud ja ma käisin veel saali üle kaemas, et öösel üllatusi ei oleks.. Siis kuskil taga pimedas osas oli kuulda maadlusmati müdinat ja samme. Kustutasin tuled ja läksin ruttu minema.
Siis oli jälle tükk aega suhtkoht vaikus. Ei näinud, ei kuulnud, ei tundund miskit. Kuniks Tartusse kolisime..
Meie elamise eelmised omanikud olid juba väga vanad ja oli aru saada, et kauaks neid pole. Paar aastat hiljem tuligi teade, et peremees on surnud. Matusele me ei läinud, sest ei olnud nii head tuttavad. Küll aga hakkasin öösiti korteris kuulma laminaadi naksumist ning kui keset ööd unise peaga vetsu läksin, siis pimedas oli näha tume kogu istumas tugitoolis. Ja seda ikka mitmeid kordi järjest vahel. Ema olevat ka seda meest näinud, kui oli ühekorra koristanud ja keeras ringi, oli mustas ülikonnas pikk mees tal selja taga... Aga noh, arvestades seda, et mu ema armastab süüa tehes ja koristades veini trimbata, siis enamik panustaks sellele. Paraku mina mitte. Nähtud, tehtud, seega kinnitan. Seetõttu ma ei maga kunagi lahtiste ustega, mind häirib, kui keegi vahib. Paraku oma toas ma seda ei tunneta, küll aga minu tüdruksõber, kes on eriti tundlik selles suhtes. Ta ikka räägib mulle vahest hommikuti, kes teda jälgimas käis. Seetõttu ta mul Tartus eriti külas ei tahagi käia. Ei saa süüdistada, mina ka ei taha, et keegi mind vahib. :)
Nüüd aga lähemalt. Mu tüdruku õde ja õemees ostsid 10.a tagasi omale maja Tartu valda ühte alevikku.. No hea küll, Varale. Ajalugu Vara mõisaga ulatub juba nii kaugele, kui keskaega. Vahepeal on omanud seda paika erinevad aadlid ja muidu mustpersed. Kuni I maailmasõjani omas seda keegi kodanik Sivers, siis mõisahoone võõrandati ning läks suure tõenäosusega sõjaväe kasutusse. Edasine ajalugu vaikib, kuid seda on külarahvalt kuulda olnud, et teise ilmasõja ajal tegutses mõisas NKVD piinakamber ja mõisa juurest läheb 2.5km pikkune allee, mille ääres suured kõrged pärnad on näinud nii mõndagi, millest ehk teadagi ei tahaks. Nimelt, kes jäid millegagi silma, hukati. Kuulu järgi pandi inimesed näoga vastu puud ja kõmmutati kuul pähe. Neid hukkamisi seal ikka on olnud. Ja kui mõisahoone veel püsti oli, siis seal keldrites olid ahelad ja muud piinamisvärgid kõik alles olnud. Seda juttu rääkis mulle tüdruk ise, ta oli veel siis tattnina ja käis igal pool kahtlastes kohtades. :) Ilmselt sellest on ka aegajalt nägemused, kui tulen Vara poolt mõisasse, et keegi justkui jookseb üle põllu tee peale. Ja jumala selgelt nägin ning keerasin ise kraavi. Ja hoplaa! Mitte kedagi polnud läheduses ka mitte. Ühe korra oli vastupidi, kui mina ei näinud kedagi, aga tüdruk kisas kõrvalistmel, et õu õu, tõmba hoogu maha, keegi jookseb üle tee. Siis oli kergelt hämar ka, kuid tõesti, mina ei näinud midagi ja ei lasknud isegi gaasi maha. :)
Üks tähelepanek veel - kui väljas oli 30+ soojakraadi, siis allee on külm ja mitte ühtegi sääske ei lenda. Minu auto temp. andur on laiskvorst aga kälimehe Fabia registreerib kiiremini ning iga kord kui mõisast ja alleest mööda sõita, kukub välistemperatuuri näit 2-3 kraadi võrra. Maja juurde jõudes jälle näitab nii nagu peab. Samuti on mõnel ööl, kui kuu paistab, kuulda allee poolt plaksatusi ja summutatud karjeid. Ilmselt sõja ajal tehtud hukkamised. Jäänukenergia, nagu interneedus mulle väidab. Lihtsalt väike tähelepanek. :)
Niisiis, osteti maja ära. Maja oli suhtkoht maltsa ja putke sisse kasvanud, põrandad ära mädanenud, sita ja kuse hais käis aiva üle pea.. Kälimees rääkis üsna graafiliselt, kuidas ta sõna otseses mõttes sitta välja rookis majast, et siin vähemalt kinniste akendega hingatagi saaks. Mees ise on ligi 2m pikk ja ikka olid maltsad üle pea. Ütles, et trimmer jõudis 4 korda remondis käia, enne kui maja esine puhtaks sai. Algselt palkmaja, on ehitatud millaski enne II ilmasõda. Sõja ajal toimunud küüditamise ajal tuldi pererahva juurde, kamandati pererahvas hoovi, kes keeldus Siberisse minemast, kõmmutati sealsamas maja ees tamme najal maha. Selle tamme lõikas kälimees eelmisel suvel maha, kuna hakkas segama kõrvalhoone ehitust. Selle puu tüvest saime tehtud sellise istumispaiga. Jäme osa lauaks ja kitsamad tüvepakud istumiseks. Mahe.
Paraku on aga alust arvata, et kuna pererahvas keeldus Siberisse kolimast, on nende veri selle tamme peal ja nende hinged majas alles.
Nõnda.
Algas siis majas remont. Kälimees on osav ja algselt lihtlabane pööning sai ära koristatud ja tehtud teine korrus elamisväärseks. Samal ajal võeti ka koer ja kass majja ja algas igaöine klaperjaht...
Nagu ma ennist mainisin, siis loomadel on võime näha asju paremini.. Kuues meel või mis see neil oligi...
Igatahes, olgu see puudel nii tark kui tahes, inimesel ja "inimesel" ta vahet ei tee.. Kõik sai alguse ühel ilusal pärastlõunal, kui allkorrusel oli kaks kõrvuti tuba valmis ja pererahvas istus maha, et telekat vaadata. Koer oli aga hommikust saati närviline olnud ja sel ajal, kui kõik istusid diivanil, oli koer ukse peal ja haukus paaniliselt teise toa poole. Ei läinud pikalt aega, kui kälimehe arvutihiir laua pealt koerale nina pihta visati. Vot sulle.
Kassiga oli lugu veidi kehvem. Paistis, et koduvaimule ei meeldi kassid ning suhtkoht peale seda, kui kass majja toodi, hakkas täiesti lambist kass tuppa pissima ja peitis end igale poole kuhu sai. Nüüd ise mõeldes, siis mul Tartu kodus on ka kass ja see peidab ka end vahel igale poole voodi alla ja jumalteabkuhu. Ühe korra puges mu läpaka kotti.
Siin majas aga ilmselt asjalood kehvemad ja edaspidi kassi majja ei lastud. Vaene Murka. Õhtuti vaatan ID kanali pealt Kummituslaborit ja Kummitusi, siis seal on ka osades lugudes vägivalda koduloomade suhtes. Enamikul siiski suretas koduvaim lemmiklooma välja...
Ja peale seda on koduvaim end ikka aegajalt ilmutanud, kas siis varjuna või häältena või loobib asju. :)
Minu esimesed kokkupuuted olid isegi suht sõbralikud. Millalgi enne jõule, kui ma siin pikemalt viibisin, siis samuti kellegi vanamuti hääl sosistas mulle kõrva: "mine ära, see ei ole sinu kodu".. ma ütlesin kõva häälega mutile vastu, et pistku oma arvamus sinnasamusesse. Peale seda minuga enam ei ole ülbitsetud, küll aga näen varje ja kuulen hääli.
Siis mingil hetkel jälle Nässik hakkas toas närveldama. Mõnel päeval vähem, mõnel rohkem. Eks ta ikka välja tahtis, aga tal kaval komme, nii kui pääseb, nii kohe naabri koera rautab. Mõtlesin, et piiran veidike Nässiku seksielu ja jätan ta tuppa. Teised läksid poodi. Istusin rahulikult diivanil, arvuti süles, juhtmeta hiir minu kõrval. Näss muudkui haukus ja haukus jälle ukse poole ja järsku pabahh! Hiir mu kõrvalt pani koera suunas lendu. Lahe. Jälle saan uue hiire osta. Seda hiire-värki juhtus paar korda veel. On ka visatud saapaga ja on ka Nässik lihtsalt minema hirmutatud, et haugub haugub ja siis järsku jookseb saba jalge vahel teise tuppa.
Viimasem suurem vahejuhtum oli nüüd, kui ma olin raskelt haige voodis. Teised olid väljas, nautisid päikest ja tegid aiatöid, siis mina olin toas, üritasin tukastada. Järsku tunnen, keegi istub voodi serval. Tahtsin tekki veel rohkem peale tõmmata, no ei saa. Keegi paks istub peal. Olin kindel, et Nässik jälle mulle jalutsisse roninud, kuid võta näpust. Samal hetkel kuulsin Nässiku haukumist väljas ja ilmselt ajas ta jälle hanesid taga.
Ja nii ikka juhtus mitmeid kordi, siis ma nägin oma silmaga, kuidas voodi äär kergelt vajub ja pepukanni jäljed selgelt eristatavad.
Siis kui me tüdrukuga kahekesi maja valvame, siis on öösiti kuulda teisest toast, kuidas trepi astmed naksuvad ja kuna teise korruse põrand on lakitud laud, siis see ka kriiksub teatud kohtades. Ja kuna me oleme kahekesi vaid ja Nässik magab meie toas, siis on loogiline, et keegi lihast ja luust neid laudu ei kääksuta. :) Ja on kuulda olnud ka lapsehääli.
Ühekorra ma tegin telefoniga pilte majast.. Õigemini tegin edevaid pilte autodest ja mõne koha peal jäi maja aken peale ja siis paari pildi peale jäi ka koduvaim ise. Siuke 40ndates mees lodumütsiga kardina vahelt piilumas.. Kahjuks neid pilte mul enam pole, kuna pea hakkas alati nii kõvasti valutama neid pilte vaadates, siis seostasin sellega ja peavalud kadusid kohe, kui pildid ära kustutasin.
Samuti meeldib meie koduvaimule TV6. Ükskõik, mida ma õhtuti digiboksist vaatan, reeglina ID või History, siis hommikul ärgates on TV6. :) Väga harvad korrad, kui kanal jääb tõesti ID või History või millegi muu peale, mida enne uinumist vaatasin.
Siis kui siin soojad ilmad tulid, lumi oli läinud, t-särgi ilmad käisid täie hooga, tulid külla sugulased Türilt. Õigemini siis tüdruku vend koos naise ja lastega. Vend siis tuli minu juurde, et oh, ma lähen panen sulle hea loo käima, läksime istusime autosse, tümm põhja, aknad alla, tšillisime. Ikkagi minu remonditud Scorpio ju. :)
Ja mu tüdruk tuleb siis majast välja, jääb trepil seisma ja vaatab nagu kummitust oleks näinud. Siis kogus ennast ja tuli rääkima. Alles õhtul teki all tunnistas, et nägi oma venna tagaistmel ammusurnud vanaisa, keda keegi ei sallinud. Seda ta rääkis järgmisel hommikul ka õele. Terve perekond on juba harjunud sellega, ma vaatan. Ämmamamma on mul eriti vahva. Ta ütles mulle, et mina ei tohiks neid üldse näha, et minu energia on väga tugev ja mul on hea energia. Vaimud armastavad nõrkasid iseloomusid ja ammutavad oma energiat sealt. Samuti on neile energiaallikaks vesi ja veesooned. Vist on asjakohane mainida, et maja on ehitatud kahe veesoone peale.
***
Aga jutt ei piirdu ainult sellega.
Nähtamatud olendid olid ka täitsa ühiselamus olemas. Ma elasin nüüd esimene õppeaasta ühiselamus nr.3. Mis on ühtlasi üks vanimaid kõrvalhooneid Särevere kooli linnakus.
Õhtuti, kui öörahu oli, oli kuulda koridorides samme, kolksatusi, lohisevaid samme, paaril korral õnnestus minul ka varjusid näha, kuid need libisevad nii kiiresti. Ja vahel oli koridoris kõndides raske olek, justkui keegi kõnniks sinust läbi. Oma tüdruku ma ühikast leidsingi ja tema elas üle koridori. Ja tundis kõike sedasama. Paraku tema on nõrgem ja nad hakkasid teda ära kasutama. Päris tihti oli nii, et teda püüti ära hüpnotiseerida. See tähendab siis seda, et inimene tegelikult magab, kuid ta näeb kõike reaalselt. Ma läksin ühel hommikul tundi, tema jäi magama ning pani minu selja taga ukse lukku. Ta oli näinud unes, kuidas ma astun tuppa, teda laubale suudlen ja ütlen, et "kõik on korras. ma olen nüüd siin" ja hakkasin teda kallistama. Alles siis ta oli aru saanud, et teda püütakse ära nõiduda ja hakkas end unes kõigutama ja lükkas end voodist maha. Sel hetkel ta ärkas üles, voodis kusjuures, ning tundis kuidas see külg täiega valutas, mille peale ta unes oli kukkunud... Peale kõiki neid vahejuhtumeid sai komandandiga ka veidi juttu puhutud ja tõesti, tolles ühiselamus oli nii mõnigi endale käe külge pannud, kes poos end oma tuppa, kes trepikotta trepikäsipuu külge, kes hüppas aknast alla... Variante mitmeid. :)
Üldiselt, niipalju kui uurimine on näidanud, on tegu sõbraliku vaimuga õnneks. Kahjuks on kälimehel plaan alumine korrus avaramaks teha, mis tähendab ühe seina maha võtmist. Siiski võib see ka ühtlasi tähendada seda, et kui vaim/hing on salvestunud kindlasse asjasse, siis selle hävimisel/muutmisel hing aktiveerub ja võib alata uus paranormaalne nähtus. Et targemad soovitasid seina maha võtta, siis oodata ja siis maja ära puhastada täielikult. Et ehk on mõni hing jäänud veel siia, kes pole teispoolsusesse siirdunud.
Ma ei ole mingi ekspert. Kõik teadmised ja muu nõu-hau on omandatud telerist ja internetist. Küll on aga tegu väga põneva värgiga, kes kummitusi ei karda, võiks isegi neid salvestada. Ise püüan samuti veel mõne EVP lindistada, enne kui maja ära puhastatakse. Ehk saab vastuseid, miks need hinged siia on jäänud veel.
PS. Üks tundemärk, kuidas aru saada vaimu kohalolust - kas külm hingus või siis põhjuseta tõusevad ihukarvad kas käel või jalal. Samuti võivad osad elektroonikaseadmed tuvastada magnetvälja muutust. On olemas täitsa spetsjomm seadmed, kui tuluke vilkuma hakkab, on miskit nihu. :) tv.blinkx listis on Ghost Lab täitsa olemas. Kes tahab, saab veebis esimest hooaega vaadata, saab veidi aimu asjadest.
Tuleb veel kindlasti veel mõni postitus, kui peaks midagi toredat juhtuma. :)
Seniks,
BÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ!
Olen eluaeg paranormaalsust armastanud. Õigemini, mitte armastanud, pigem mind ei häirinud igasugu tondid ja asjad.. No seda ehk mürsikueast alates..
Väiksed lapsed näevad ikka asju. Mäletan isegi, et nägin inimesi, keda emme ja teised ei näinud. Nüüdseks on need mälestused hajunud. On vaid mälestus mälestusest, mis on ka omakorda mälestus mälestusest.
Internetis surfates, võib leida, et väikelapsed ja loomad tajuvad kõike palju tugevamalt, ehk isegi näevad.
Mäletan oma sünnipäeva millalgi põhikooli alguses, kui kõik olid läinud, hakkas kohv kannus loksuma ning ma olin piisavalt tattnina, et ise seda loksutada. Kartsin sellest rääkida ning lihtsalt unustasin ära hiljem.
Edaspidi hakkas asi võimenduma juba peale kooli.
Läksin aega teenima Võrru. Seal on teada-tuntud Ohvitseride maja (nüüdseks renoveeritud), mis minu ajal oli paras lobudik ning linnalahingut pidades võis seal aegajalt kuulda imelikke hääli ja tunda teistlaadi hingust. Olgugi, et väljas oli juba miinuskraadi valitsus, siis oli see ikka hästi tuntav. Pigistasin ka seal silma kinni. Keskmise kasarmu keldris oli jõusaal. Ühel õhtul, kui olin vastutav ja pidime saali koristama, siis kuulsin tagaotsas samme. Kõik teised olid juba lahkunud ja ma käisin veel saali üle kaemas, et öösel üllatusi ei oleks.. Siis kuskil taga pimedas osas oli kuulda maadlusmati müdinat ja samme. Kustutasin tuled ja läksin ruttu minema.
Siis oli jälle tükk aega suhtkoht vaikus. Ei näinud, ei kuulnud, ei tundund miskit. Kuniks Tartusse kolisime..
Meie elamise eelmised omanikud olid juba väga vanad ja oli aru saada, et kauaks neid pole. Paar aastat hiljem tuligi teade, et peremees on surnud. Matusele me ei läinud, sest ei olnud nii head tuttavad. Küll aga hakkasin öösiti korteris kuulma laminaadi naksumist ning kui keset ööd unise peaga vetsu läksin, siis pimedas oli näha tume kogu istumas tugitoolis. Ja seda ikka mitmeid kordi järjest vahel. Ema olevat ka seda meest näinud, kui oli ühekorra koristanud ja keeras ringi, oli mustas ülikonnas pikk mees tal selja taga... Aga noh, arvestades seda, et mu ema armastab süüa tehes ja koristades veini trimbata, siis enamik panustaks sellele. Paraku mina mitte. Nähtud, tehtud, seega kinnitan. Seetõttu ma ei maga kunagi lahtiste ustega, mind häirib, kui keegi vahib. Paraku oma toas ma seda ei tunneta, küll aga minu tüdruksõber, kes on eriti tundlik selles suhtes. Ta ikka räägib mulle vahest hommikuti, kes teda jälgimas käis. Seetõttu ta mul Tartus eriti külas ei tahagi käia. Ei saa süüdistada, mina ka ei taha, et keegi mind vahib. :)
Nüüd aga lähemalt. Mu tüdruku õde ja õemees ostsid 10.a tagasi omale maja Tartu valda ühte alevikku.. No hea küll, Varale. Ajalugu Vara mõisaga ulatub juba nii kaugele, kui keskaega. Vahepeal on omanud seda paika erinevad aadlid ja muidu mustpersed. Kuni I maailmasõjani omas seda keegi kodanik Sivers, siis mõisahoone võõrandati ning läks suure tõenäosusega sõjaväe kasutusse. Edasine ajalugu vaikib, kuid seda on külarahvalt kuulda olnud, et teise ilmasõja ajal tegutses mõisas NKVD piinakamber ja mõisa juurest läheb 2.5km pikkune allee, mille ääres suured kõrged pärnad on näinud nii mõndagi, millest ehk teadagi ei tahaks. Nimelt, kes jäid millegagi silma, hukati. Kuulu järgi pandi inimesed näoga vastu puud ja kõmmutati kuul pähe. Neid hukkamisi seal ikka on olnud. Ja kui mõisahoone veel püsti oli, siis seal keldrites olid ahelad ja muud piinamisvärgid kõik alles olnud. Seda juttu rääkis mulle tüdruk ise, ta oli veel siis tattnina ja käis igal pool kahtlastes kohtades. :) Ilmselt sellest on ka aegajalt nägemused, kui tulen Vara poolt mõisasse, et keegi justkui jookseb üle põllu tee peale. Ja jumala selgelt nägin ning keerasin ise kraavi. Ja hoplaa! Mitte kedagi polnud läheduses ka mitte. Ühe korra oli vastupidi, kui mina ei näinud kedagi, aga tüdruk kisas kõrvalistmel, et õu õu, tõmba hoogu maha, keegi jookseb üle tee. Siis oli kergelt hämar ka, kuid tõesti, mina ei näinud midagi ja ei lasknud isegi gaasi maha. :)
Üks tähelepanek veel - kui väljas oli 30+ soojakraadi, siis allee on külm ja mitte ühtegi sääske ei lenda. Minu auto temp. andur on laiskvorst aga kälimehe Fabia registreerib kiiremini ning iga kord kui mõisast ja alleest mööda sõita, kukub välistemperatuuri näit 2-3 kraadi võrra. Maja juurde jõudes jälle näitab nii nagu peab. Samuti on mõnel ööl, kui kuu paistab, kuulda allee poolt plaksatusi ja summutatud karjeid. Ilmselt sõja ajal tehtud hukkamised. Jäänukenergia, nagu interneedus mulle väidab. Lihtsalt väike tähelepanek. :)
Niisiis, osteti maja ära. Maja oli suhtkoht maltsa ja putke sisse kasvanud, põrandad ära mädanenud, sita ja kuse hais käis aiva üle pea.. Kälimees rääkis üsna graafiliselt, kuidas ta sõna otseses mõttes sitta välja rookis majast, et siin vähemalt kinniste akendega hingatagi saaks. Mees ise on ligi 2m pikk ja ikka olid maltsad üle pea. Ütles, et trimmer jõudis 4 korda remondis käia, enne kui maja esine puhtaks sai. Algselt palkmaja, on ehitatud millaski enne II ilmasõda. Sõja ajal toimunud küüditamise ajal tuldi pererahva juurde, kamandati pererahvas hoovi, kes keeldus Siberisse minemast, kõmmutati sealsamas maja ees tamme najal maha. Selle tamme lõikas kälimees eelmisel suvel maha, kuna hakkas segama kõrvalhoone ehitust. Selle puu tüvest saime tehtud sellise istumispaiga. Jäme osa lauaks ja kitsamad tüvepakud istumiseks. Mahe.
Paraku on aga alust arvata, et kuna pererahvas keeldus Siberisse kolimast, on nende veri selle tamme peal ja nende hinged majas alles.
Nõnda.
Algas siis majas remont. Kälimees on osav ja algselt lihtlabane pööning sai ära koristatud ja tehtud teine korrus elamisväärseks. Samal ajal võeti ka koer ja kass majja ja algas igaöine klaperjaht...
Nagu ma ennist mainisin, siis loomadel on võime näha asju paremini.. Kuues meel või mis see neil oligi...
Igatahes, olgu see puudel nii tark kui tahes, inimesel ja "inimesel" ta vahet ei tee.. Kõik sai alguse ühel ilusal pärastlõunal, kui allkorrusel oli kaks kõrvuti tuba valmis ja pererahvas istus maha, et telekat vaadata. Koer oli aga hommikust saati närviline olnud ja sel ajal, kui kõik istusid diivanil, oli koer ukse peal ja haukus paaniliselt teise toa poole. Ei läinud pikalt aega, kui kälimehe arvutihiir laua pealt koerale nina pihta visati. Vot sulle.
Kassiga oli lugu veidi kehvem. Paistis, et koduvaimule ei meeldi kassid ning suhtkoht peale seda, kui kass majja toodi, hakkas täiesti lambist kass tuppa pissima ja peitis end igale poole kuhu sai. Nüüd ise mõeldes, siis mul Tartu kodus on ka kass ja see peidab ka end vahel igale poole voodi alla ja jumalteabkuhu. Ühe korra puges mu läpaka kotti.
Siin majas aga ilmselt asjalood kehvemad ja edaspidi kassi majja ei lastud. Vaene Murka. Õhtuti vaatan ID kanali pealt Kummituslaborit ja Kummitusi, siis seal on ka osades lugudes vägivalda koduloomade suhtes. Enamikul siiski suretas koduvaim lemmiklooma välja...
Ja peale seda on koduvaim end ikka aegajalt ilmutanud, kas siis varjuna või häältena või loobib asju. :)
Minu esimesed kokkupuuted olid isegi suht sõbralikud. Millalgi enne jõule, kui ma siin pikemalt viibisin, siis samuti kellegi vanamuti hääl sosistas mulle kõrva: "mine ära, see ei ole sinu kodu".. ma ütlesin kõva häälega mutile vastu, et pistku oma arvamus sinnasamusesse. Peale seda minuga enam ei ole ülbitsetud, küll aga näen varje ja kuulen hääli.
Siis mingil hetkel jälle Nässik hakkas toas närveldama. Mõnel päeval vähem, mõnel rohkem. Eks ta ikka välja tahtis, aga tal kaval komme, nii kui pääseb, nii kohe naabri koera rautab. Mõtlesin, et piiran veidike Nässiku seksielu ja jätan ta tuppa. Teised läksid poodi. Istusin rahulikult diivanil, arvuti süles, juhtmeta hiir minu kõrval. Näss muudkui haukus ja haukus jälle ukse poole ja järsku pabahh! Hiir mu kõrvalt pani koera suunas lendu. Lahe. Jälle saan uue hiire osta. Seda hiire-värki juhtus paar korda veel. On ka visatud saapaga ja on ka Nässik lihtsalt minema hirmutatud, et haugub haugub ja siis järsku jookseb saba jalge vahel teise tuppa.
Viimasem suurem vahejuhtum oli nüüd, kui ma olin raskelt haige voodis. Teised olid väljas, nautisid päikest ja tegid aiatöid, siis mina olin toas, üritasin tukastada. Järsku tunnen, keegi istub voodi serval. Tahtsin tekki veel rohkem peale tõmmata, no ei saa. Keegi paks istub peal. Olin kindel, et Nässik jälle mulle jalutsisse roninud, kuid võta näpust. Samal hetkel kuulsin Nässiku haukumist väljas ja ilmselt ajas ta jälle hanesid taga.
Ja nii ikka juhtus mitmeid kordi, siis ma nägin oma silmaga, kuidas voodi äär kergelt vajub ja pepukanni jäljed selgelt eristatavad.
Siis kui me tüdrukuga kahekesi maja valvame, siis on öösiti kuulda teisest toast, kuidas trepi astmed naksuvad ja kuna teise korruse põrand on lakitud laud, siis see ka kriiksub teatud kohtades. Ja kuna me oleme kahekesi vaid ja Nässik magab meie toas, siis on loogiline, et keegi lihast ja luust neid laudu ei kääksuta. :) Ja on kuulda olnud ka lapsehääli.
Ühekorra ma tegin telefoniga pilte majast.. Õigemini tegin edevaid pilte autodest ja mõne koha peal jäi maja aken peale ja siis paari pildi peale jäi ka koduvaim ise. Siuke 40ndates mees lodumütsiga kardina vahelt piilumas.. Kahjuks neid pilte mul enam pole, kuna pea hakkas alati nii kõvasti valutama neid pilte vaadates, siis seostasin sellega ja peavalud kadusid kohe, kui pildid ära kustutasin.
Samuti meeldib meie koduvaimule TV6. Ükskõik, mida ma õhtuti digiboksist vaatan, reeglina ID või History, siis hommikul ärgates on TV6. :) Väga harvad korrad, kui kanal jääb tõesti ID või History või millegi muu peale, mida enne uinumist vaatasin.
Siis kui siin soojad ilmad tulid, lumi oli läinud, t-särgi ilmad käisid täie hooga, tulid külla sugulased Türilt. Õigemini siis tüdruku vend koos naise ja lastega. Vend siis tuli minu juurde, et oh, ma lähen panen sulle hea loo käima, läksime istusime autosse, tümm põhja, aknad alla, tšillisime. Ikkagi minu remonditud Scorpio ju. :)
Ja mu tüdruk tuleb siis majast välja, jääb trepil seisma ja vaatab nagu kummitust oleks näinud. Siis kogus ennast ja tuli rääkima. Alles õhtul teki all tunnistas, et nägi oma venna tagaistmel ammusurnud vanaisa, keda keegi ei sallinud. Seda ta rääkis järgmisel hommikul ka õele. Terve perekond on juba harjunud sellega, ma vaatan. Ämmamamma on mul eriti vahva. Ta ütles mulle, et mina ei tohiks neid üldse näha, et minu energia on väga tugev ja mul on hea energia. Vaimud armastavad nõrkasid iseloomusid ja ammutavad oma energiat sealt. Samuti on neile energiaallikaks vesi ja veesooned. Vist on asjakohane mainida, et maja on ehitatud kahe veesoone peale.
***
Aga jutt ei piirdu ainult sellega.
Nähtamatud olendid olid ka täitsa ühiselamus olemas. Ma elasin nüüd esimene õppeaasta ühiselamus nr.3. Mis on ühtlasi üks vanimaid kõrvalhooneid Särevere kooli linnakus.
Õhtuti, kui öörahu oli, oli kuulda koridorides samme, kolksatusi, lohisevaid samme, paaril korral õnnestus minul ka varjusid näha, kuid need libisevad nii kiiresti. Ja vahel oli koridoris kõndides raske olek, justkui keegi kõnniks sinust läbi. Oma tüdruku ma ühikast leidsingi ja tema elas üle koridori. Ja tundis kõike sedasama. Paraku tema on nõrgem ja nad hakkasid teda ära kasutama. Päris tihti oli nii, et teda püüti ära hüpnotiseerida. See tähendab siis seda, et inimene tegelikult magab, kuid ta näeb kõike reaalselt. Ma läksin ühel hommikul tundi, tema jäi magama ning pani minu selja taga ukse lukku. Ta oli näinud unes, kuidas ma astun tuppa, teda laubale suudlen ja ütlen, et "kõik on korras. ma olen nüüd siin" ja hakkasin teda kallistama. Alles siis ta oli aru saanud, et teda püütakse ära nõiduda ja hakkas end unes kõigutama ja lükkas end voodist maha. Sel hetkel ta ärkas üles, voodis kusjuures, ning tundis kuidas see külg täiega valutas, mille peale ta unes oli kukkunud... Peale kõiki neid vahejuhtumeid sai komandandiga ka veidi juttu puhutud ja tõesti, tolles ühiselamus oli nii mõnigi endale käe külge pannud, kes poos end oma tuppa, kes trepikotta trepikäsipuu külge, kes hüppas aknast alla... Variante mitmeid. :)
Üldiselt, niipalju kui uurimine on näidanud, on tegu sõbraliku vaimuga õnneks. Kahjuks on kälimehel plaan alumine korrus avaramaks teha, mis tähendab ühe seina maha võtmist. Siiski võib see ka ühtlasi tähendada seda, et kui vaim/hing on salvestunud kindlasse asjasse, siis selle hävimisel/muutmisel hing aktiveerub ja võib alata uus paranormaalne nähtus. Et targemad soovitasid seina maha võtta, siis oodata ja siis maja ära puhastada täielikult. Et ehk on mõni hing jäänud veel siia, kes pole teispoolsusesse siirdunud.
Ma ei ole mingi ekspert. Kõik teadmised ja muu nõu-hau on omandatud telerist ja internetist. Küll on aga tegu väga põneva värgiga, kes kummitusi ei karda, võiks isegi neid salvestada. Ise püüan samuti veel mõne EVP lindistada, enne kui maja ära puhastatakse. Ehk saab vastuseid, miks need hinged siia on jäänud veel.
PS. Üks tundemärk, kuidas aru saada vaimu kohalolust - kas külm hingus või siis põhjuseta tõusevad ihukarvad kas käel või jalal. Samuti võivad osad elektroonikaseadmed tuvastada magnetvälja muutust. On olemas täitsa spetsjomm seadmed, kui tuluke vilkuma hakkab, on miskit nihu. :) tv.blinkx listis on Ghost Lab täitsa olemas. Kes tahab, saab veebis esimest hooaega vaadata, saab veidi aimu asjadest.
Tuleb veel kindlasti veel mõni postitus, kui peaks midagi toredat juhtuma. :)
Seniks,
BÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ!
neljapäev, 27. jaanuar 2011
M kohtub X'ga
„Sorry, Porsche!“
„Sorry, AMG!“
Nende sõnadega algab 2009.a BMW reklaambuklett, mis tutvustab BMW sportlikke maastureid- X5 ja X6. Olgu siis faktiliselt öeldud, et tegemist ei ole tavaliste tänavarullijatega, vaid tipptehnikat peitvad ringrajahundid – X5 M ja X6 M, millest ehk meitemaal pole eriti midagi kuuldud, kuid mille saladuseloori olen nõus ehk veidi kergitama, kuna need masinad on suunatud justnimelt noortele julgetele, kes tahavad peale päevatööd käia kuskil raja peal end välja elamas või lihtsalt omada tipptehnikat.
Rahva hulgas on BMW M-segmendi mudelid leidnud juba ammusest ajast päris laialdast vastukaja ja heakskiitu. Isegi mikroskoopilise Eesti teedelt või garaažides võib leida nii mõnegi eksklusiivse M-mudeli. Ilmselt M3 ja M5 ei vaja tutvustamist, samuti on nähtud ka M6 mudelit ning nüüd, millest meil juttu tuleb järgnevalt – X-seeria Musklid.
Kui X'ile liita M – saame tulemuseks superlatiivides kirjeldatava objekti. Vähemasti teoorias. Mis juhtub aga praktikas?
X-seeria mudelid on BMW'l esimesed täisneliveolised M-seeria masinad, mis pakuvad kirjeldamatult suurt jõudu ja lisaks ka ilu. X6, mis on juba sünnist saati eriline – Sports Activity Coupè – sai nüüd veel endale kõik hüved, mis kaasnevad kuulsa „M“ märgiga. Teisalt, X5, oma tuntud headuses, on saanud „kõigest“ kosmeetilisi täiendusi ning muutunud veelgi maskuliinsemaks. Mõlema mudeli puhul saab rääkida headest sõiduomadustest, uutest jõudluse mõõdupuudest selles klassis ning ebatavaliselt kaunist välimusest.
X6 M
X6 M on väga eriline high-performance sõiduvahend. Kombineerides endas kõrgema istumisasendi ning väga võimsa mootori. Välimuse poolest erineb ta ka tavamudelist kõvasti – kui tavamudelil leidub mõningane musta plasti aktsent, siis M-mudelil on kõik kerevärvi – ees, taga, külgedel. See rõhutab veelgi tema sportlikku joont. Samuti on muudetud esi- ja tagastange välimust, et parendada dünaamilisi näitajaid, eelkõige tuuletakistust. Samuti on autol vähendatud kliirensit 10mm võrra. Kuigi ka juba see väike muutus tekitab tunde, et auto justkui kallistab asfaltpinda. M-versiooni tuuleklaas on veidi suurema kalde all ja veidi kumeram, eesmärgiga juhtida õhuvood sujuvamalt üle. Külgmised suunatuled meenutavad kala lõpuseid ning sealt ei puudu nikkelliistuga „M“-märk. Samuti saab M-mudel seisusekohase tegumoega 20-tollised jalavarjud. Ja üleüldse on kere värvitud kõrgläike värviga, millel mõnus selge sügav toon. Valida sai alguses vaid nelja tooni vahel – Monte Carlo sinine metallik, Vermilion Red metallik, Silver Stone hõbedane ja Deep Sea tumesinine metallik. 2010 mudeliaasta siiski lisas veel 10 värvitooni, kokku saab siis valida 14 värvitooni vahel.
Tagaosa on X6'l meelega rõhutatud. Kupee-laadne katusejoon küljel vajub sujuvalt tagaosasse, kus kohtub terava vööjoonega, mis paralleelselt teepinnaga tekitab kiilukuju. Ehk siis nii visuaalselt, kui füüsiliselt on aerodünaamika justkui paigas. Kohustuslik disainielement on ka suured õhuvõtuavad ees, kust antakse jahutust ka piduritele – tunnelid lähevad otse eesmiste pidurisadulateni, et need hiiglaslikud kettad kähkusõidul piisavalt kiirelt maha jahtuksid.
Tagaosast leiab veel madala tämbriga serenaadi laulva summuti, mis koosneb kahest kõrvuti looklevast torust ja stangest turritab välja koguni 4 toru otsa. See sümfoonia, mis sealt ikkagi kostub, on niivõrd kõrvu hellitav, et ka teises tänava otsas on selgelt aru saada, mis pöördeid see imeline V8 parasjagu mängib.
X5 M – eriline ülimuslikkus.
Esiosa on mõlemal autol identne kuni esiusteni. Siis tulevad sisse juba mudelile iseäralikud jooned. X6 jääb endiselt kupeeks, vanem vend läheb jõulisemaks.
Esiklaas tõuseb juba suurema nurga all ning külgvaates on klaas- ja metallpind kaunis harmoonias, mis väliselt pakub salongis olijatele meeldivat avarust. X5 pakub paremat avarust ka pagasile.
Ja ei puudu ka siin tagaosast 4 toru ning madalatämbriline jorin, mis nii mõnelgi ehk seelikusaba või kaabuäärt kergitab.
Jõuline ja sportlik välimus peidavad endas tegelikult küllaltki maastikusuutlikku aparatuuri. Kliirens on piisav, et näiteks maakodus läbi heina sahistada või metsas seeni taga ajada. Sama kehtib ka X6 kohta, mis ei jää oma suuremast vennast sugugi maha nii asfaldil kui asfaldi kõrval.
„M'i geenid on pärandatavad.“
Nii väidab BMW, et igast mudelist on võimalik „emm“ teha. Iseasi, kuivõrd kohane see ettevõtmine on.
M-divisjoni märgi taga peitub üldiselt kõik see hea ja parem, mis seondub juhitavuse ja jõudlusega. X-mudelite puhul saab rääkida tipptehnoloogilisest alusvankrist ja vedrustusest. Mis omakorda toodavad selles segmendis 15 eelist konkurentide ees. Need on järgmised:
Mis siis teeb „emmist“ „emmi“ ?
Maastikusuutlike masinate segmendis saab välja tuua topeltturboga V-mootori, automaatse käigukasti, servotronic'u, jõujagaja, elektrooniline lõppülekanne, multilink-vedrustus koos õhkpatjade ja nivoo-amortidega. Samuti käib siia juurde elektrooniline jäikuse regulaator, elektriline stabilisaatrovarras ning nelja kolviga pidurisadulad kiiremaks seismajäämiseks. Aga see on vaid murdosa sellest, mis sellesse elutähtsasse süsteemi veel kõik kuulub.
Loomulik seegi, et kui kiirused suurenevad, muutuvad elutähtsaks just need elemendid, mis on seotud otseselt juhi ja tema ohutusega.
Mis puutub suurtesse kiirustesse, siis meeskonnatöö kere ja veermiku vahel on ülimalt oluline. Äsjaloodud M TwinPower V8 turbomootor on järgmise põlvkonna kähkusõidumootor, mis peaks tagama kiire mootori reaktsiooni, sujuvama ja pikema jõukõvera ja ülima efektiivsuse kütuse osas. Samuti omas segmendis kõige parem suhe hobujõud/liitri kohta.
Kogu see metsik jõud suunatakse ratastele läbi 6-käigulise käigukasti, millel käib käiguvahetamine süüte katkestamisega, tagades niiviisi väikseima viivituse ja parima lülitustäpsuse. Manusena on autole külge poogitud võimalikult palju elektroonilisi süsteeme. Paljud neist lubavad kasutajal endal seadistada endale sobivama sõidurežiimi. Võimalik on seadistada enda jaoks vedrustuse jäikust, rooli täpsust, käigukasti kiirust ja võimalik on läbi menüü ära keelata ka osa jõudu. See on juba tuttav süsteem M6 mudeli pealt, kus on üle mitmekümne erineva kombinatsiooni ja algajamad juhid ei pruugi leidagi seda kõige-kõigemat. Sellegipoolest on palju rõõmu ka tavaseades.
Kogenud juht saab lisaraha eest tellida enda masinale ka M-Driver paketi, mis tõstab tippkiiruse 275km/h'ni. Tehase poolt on see limiteeritud 250km/h'ni.
Interjöör
Salong tehtud ääretult mugav, kuna baasauto X5 on siiski pereautoks mõeldud. Nahkistmed on saanud sportlikumad jooned nind laias ulatuses reguleeritavad, elektriliselt muidugi. Lävepakkudelt leiab juba tuttava märgiga katted ning „M“ märgistust leiab ohtrasti ka salongis. Keskkonsoolile võib tellida ka kallist süsinikkiudu, kuigi viimistluspaketti saab tellija ise kombineerida.
Samuti on võimalik tellida lisana ka HUD (head-up display), mis kuvab värviliselt tahhomeetri, hetkel sees oleva käigu ning liikumiskiiruse. See annab mõnevõrra mugavuse, et juht näeb kiirust ka pingsalt teelt jälgides. Samuti manuaalses režiimis sõites kuvatakse käiguvahetustuluke, mis annab märku õigeaegsest käiguvahetusest.
Kahtlemata on kasutatud materjalid kallid ja kvaliteetne koosetöö annab hea üldmulje, et tegu on sportliku, ometi nii luksusliku, sõidukiga.
Ei ole jäetud tähelepanuta ka multimeediat. Lisaks navigeerimisfunktsioonile, kätkeb multimeedia endas ka DVD-mängijat, audioplaadi mängijat ja M-mudelite puhul saab rääkida tippklassi kõlaritest, mille valmistajaks on Bose või Harmann/Kardon ning mida juhib protsessor optimeerimaks helikvaliteeti. Kõlareid autos kokku 16 ja väidetav helivõimsus on 825W ning kontsertheli kvaliteeti hinnatakse samuti konkurentidest paremaks.
Mootor.
Mootor on selles autos ilmselt kõige tähtsam element, mis on uus igast otsast ja lihvitud parima lõpptulemuseni.
Endale sünnijärgselt nime saanud N63 plokk loodigi algselt uue mudeli, X6, tarbeks juba 2008-ndal aastal. M-divisjon võttis mootori enda hoolde ning sellest sündis S63. Ehk siis töömahtu endiselt 4.4 liitrit ning algne 300kW on nüüdseks topeltülelaadimisega tõstetud 408 peale.
Jah, tõsi, kuigi töömahtu on kõigest 4395 kuupsentimeetrit, siis mudeli nimi lahti kirjutatuna oleks xDrive50i. Ehk siis lihtkeeles, asetub S63 oma võimsuse poolest juba suuremate töömahtude sekka.
Selle mootori kõige suurem uuendus on see, et klassikaline gaaside liigutamine on kõrvale jäetud ja õhk liikleb hoopis vastupidiselt. Väljalasketorustik koos turbodega on asetatud mootori peale ning sisselaskekollektorid asuvad hoopis külgedel. See teeb mootori kompaktsemaks ja lubab paigutada teda väiksemasse ruumi. Samuti on suured vahejahutid asendatud – õhk ei jahuta enam õhku, vaid vedelikku ja jaheda õhu liikumine on palju lühem.
Samuti ühe uuendusena, ei ole sellel mootoril teise põlvkonna Valvetronic'ut. Valvetronic'u peamine ülesanne on sisselaskekollektoris vaakumi vähendamine, kuid kuna turbomootoril on seal rõhk, siis seda järelikult tarvis ei läinud.
Turbod on kergekaalulised ning asuvad koos katalüüsmuunduriga kahe plokikaane vahel mootori peal. Väljalaskekollektor on monoliitne ning silindripaarid on hoolikalt valitud, et maksimaalselt ära kasutada jõudu ja hoida seda terves pööretevahemikus. Samuti pidi efektiivne võimsuse kasutamine parendama kütusekulu, mis tehaseandmeil on (l/m/k) 19,3/10.8/13.9.
Konkurendid.
X-seeria Musklitele on siiani suurimad vastased ainult Mercedes-Benz ML63 AMG ja Porsche Cayenne Turbo S.
Mercedese efektne välimus on küllaltki pilkupüüdev, kuid võrdluses BMW'ga on tegu pigem lambaga hundinahas. Maastikusuutlikkuse kohta pole midagi halba öelda, hangedest murrab läbi, kinni kusagile sellega ei jää ning koormavedamisega saab edukalt hakkama. Küll aga saab kõige selle juures nuriseda keskmisest suurema kütusekulu üle, mis kombineeritud tsüklis on pea 17 liitrit 100km kohta. Võimas M-klass on turul olnud nüüdseks juba pea 5 aastat, kuid BMW uue mootoriga võrreldes on MB jäänud maha – kilehäälse V8 jõuvarud saabuvad alles kõrgetel pööretel ja tippvõimsus on vaid 375kW. Ainuke positiivne asi on ära mainitud Auto Zeitungi kolumnis, kus kiideti selle auto imelist „varrukahäält“.
Samuti varjutab muidu nii efektset autot aeglane käiguvahetus ja järeleandmatu nelivedu. Kuigi 7 käiku on nüüd juba luksus minevikus, siiski erinevate häälestusastmetega ei suudeta likvideerida uimasust ja võrrelduna BMW käigukastiga, võib käigukasti tööd mõõta kalendriga. Neliveoskeem on jagatud suhtes 40:60 ning kuna süsteem järgi ei anna, siis piirolukordades on raske ennetada ala- või ülejuhitavust. Vedrustus pole samuti palju kiita – tehasepoolt paigaldatud õhkpadjad on küll pehmed, kuid mitte mugavad ja ka suuremad kiirused ebatasasel teel tunduvad põrguliku loksumisena. Samuti ei ole Mercedese konstruktorid jätnud võimalust ESP'd välja lülitada ning see sekkub igal võimalikul hetkel. Samuti kaldub kere igal võimalikul viisil, kuna puudub stabilisaator.
Salongi viimistluskvaliteet jääb kohati lonkama, kuigi materjalid on head ja katsudes mõnusad. Samuti puuduvad salongis igasugused viited AMG'le – ei ole iseäralikku AMG nänni kuskil, puuduvad värvitoonid ning spetsiifiline nahksisu, seega tegu on pelgalt väga võimsa ML-mudeliga.
Eripära – kõige suurem mootor, 7-käiguline käigukast, kõige väiksem vääne, kõige janusem, kõige aeglasem, mõõtudelt kõige väiksem.
Porsche'lt tuleb umbes sarnane tulemus. Maasturi mõõdu annab täitsa välja, kuid kipub samuti olema janune, kuigi peaaegu BMW tulemus – keskmiselt ligi 15 liitrit 100km kohta. Cayenne on tuletatud Touaregist ja käigukastist võib leida isegi spetsiaalsed ülekanded, kuid mis rikub ära kogu lõbu, on laiad asfaldirehvid, mis mõeldud ikkagi kiireks kulgemiseks aga mitte mööda kraave ronimiseks. Võimsuse poolest ei jää Turbo S kaugele maha – kõigest 5hj vähem, kui BMW'l, aga kiirenduses kaotab kõigest murdosa. Kõik eeldused kiireks sõiduks on olemas ning veermik on Porschel häälestatud samuti pigem ringrajale, kui metsa.
Turbo S kiitleb samuti kahe turboga, kuid peale pedaali põhja löömist miskipärast tekib mõtlemispaus ning alles siis tuleb kuhjaga tõuget. Sel hetkel võib juhil tekkida mure veermiku pärast. Tiptronic-käigukast on laen VAG grupilt ja ka käiguvahetused ei ole just kõige sujuvamad.
Samuti on võlts väljalase – kuigi tagant turritab välja kaks toru kummaski ääres, on üks mulaaž. Seetõttu on ka hääl V-mootori kohta veidi toore ja sugugi mitte madalatooniga, kuigi seda ei saa suureks miinuseks lugeda. Pigem suurem miinus on keraamilised pidurid, millel puudub tundlikkus ja mille jõud sõltub töötemperatuurist.
Salongi kohta pole midagi halba ette heita, kuigi ainuke valik on tumeda ja heleda nahkpolstri vahel.
Eripära – kõige väiksem pagasiruum, kõige suurem kütusepaak, kõige suuremad rattad, kõige rohkem väänet, kõige suurem kandevõime.
Autor – Mario Läte 2k11
„Sorry, AMG!“
Nende sõnadega algab 2009.a BMW reklaambuklett, mis tutvustab BMW sportlikke maastureid- X5 ja X6. Olgu siis faktiliselt öeldud, et tegemist ei ole tavaliste tänavarullijatega, vaid tipptehnikat peitvad ringrajahundid – X5 M ja X6 M, millest ehk meitemaal pole eriti midagi kuuldud, kuid mille saladuseloori olen nõus ehk veidi kergitama, kuna need masinad on suunatud justnimelt noortele julgetele, kes tahavad peale päevatööd käia kuskil raja peal end välja elamas või lihtsalt omada tipptehnikat.
Rahva hulgas on BMW M-segmendi mudelid leidnud juba ammusest ajast päris laialdast vastukaja ja heakskiitu. Isegi mikroskoopilise Eesti teedelt või garaažides võib leida nii mõnegi eksklusiivse M-mudeli. Ilmselt M3 ja M5 ei vaja tutvustamist, samuti on nähtud ka M6 mudelit ning nüüd, millest meil juttu tuleb järgnevalt – X-seeria Musklid.
Kui X'ile liita M – saame tulemuseks superlatiivides kirjeldatava objekti. Vähemasti teoorias. Mis juhtub aga praktikas?
X-seeria mudelid on BMW'l esimesed täisneliveolised M-seeria masinad, mis pakuvad kirjeldamatult suurt jõudu ja lisaks ka ilu. X6, mis on juba sünnist saati eriline – Sports Activity Coupè – sai nüüd veel endale kõik hüved, mis kaasnevad kuulsa „M“ märgiga. Teisalt, X5, oma tuntud headuses, on saanud „kõigest“ kosmeetilisi täiendusi ning muutunud veelgi maskuliinsemaks. Mõlema mudeli puhul saab rääkida headest sõiduomadustest, uutest jõudluse mõõdupuudest selles klassis ning ebatavaliselt kaunist välimusest.
X6 M
X6 M on väga eriline high-performance sõiduvahend. Kombineerides endas kõrgema istumisasendi ning väga võimsa mootori. Välimuse poolest erineb ta ka tavamudelist kõvasti – kui tavamudelil leidub mõningane musta plasti aktsent, siis M-mudelil on kõik kerevärvi – ees, taga, külgedel. See rõhutab veelgi tema sportlikku joont. Samuti on muudetud esi- ja tagastange välimust, et parendada dünaamilisi näitajaid, eelkõige tuuletakistust. Samuti on autol vähendatud kliirensit 10mm võrra. Kuigi ka juba see väike muutus tekitab tunde, et auto justkui kallistab asfaltpinda. M-versiooni tuuleklaas on veidi suurema kalde all ja veidi kumeram, eesmärgiga juhtida õhuvood sujuvamalt üle. Külgmised suunatuled meenutavad kala lõpuseid ning sealt ei puudu nikkelliistuga „M“-märk. Samuti saab M-mudel seisusekohase tegumoega 20-tollised jalavarjud. Ja üleüldse on kere värvitud kõrgläike värviga, millel mõnus selge sügav toon. Valida sai alguses vaid nelja tooni vahel – Monte Carlo sinine metallik, Vermilion Red metallik, Silver Stone hõbedane ja Deep Sea tumesinine metallik. 2010 mudeliaasta siiski lisas veel 10 värvitooni, kokku saab siis valida 14 värvitooni vahel.
Tagaosa on X6'l meelega rõhutatud. Kupee-laadne katusejoon küljel vajub sujuvalt tagaosasse, kus kohtub terava vööjoonega, mis paralleelselt teepinnaga tekitab kiilukuju. Ehk siis nii visuaalselt, kui füüsiliselt on aerodünaamika justkui paigas. Kohustuslik disainielement on ka suured õhuvõtuavad ees, kust antakse jahutust ka piduritele – tunnelid lähevad otse eesmiste pidurisadulateni, et need hiiglaslikud kettad kähkusõidul piisavalt kiirelt maha jahtuksid.
Tagaosast leiab veel madala tämbriga serenaadi laulva summuti, mis koosneb kahest kõrvuti looklevast torust ja stangest turritab välja koguni 4 toru otsa. See sümfoonia, mis sealt ikkagi kostub, on niivõrd kõrvu hellitav, et ka teises tänava otsas on selgelt aru saada, mis pöördeid see imeline V8 parasjagu mängib.
X5 M – eriline ülimuslikkus.
Esiosa on mõlemal autol identne kuni esiusteni. Siis tulevad sisse juba mudelile iseäralikud jooned. X6 jääb endiselt kupeeks, vanem vend läheb jõulisemaks.
Esiklaas tõuseb juba suurema nurga all ning külgvaates on klaas- ja metallpind kaunis harmoonias, mis väliselt pakub salongis olijatele meeldivat avarust. X5 pakub paremat avarust ka pagasile.
Ja ei puudu ka siin tagaosast 4 toru ning madalatämbriline jorin, mis nii mõnelgi ehk seelikusaba või kaabuäärt kergitab.
Jõuline ja sportlik välimus peidavad endas tegelikult küllaltki maastikusuutlikku aparatuuri. Kliirens on piisav, et näiteks maakodus läbi heina sahistada või metsas seeni taga ajada. Sama kehtib ka X6 kohta, mis ei jää oma suuremast vennast sugugi maha nii asfaldil kui asfaldi kõrval.
„M'i geenid on pärandatavad.“
Nii väidab BMW, et igast mudelist on võimalik „emm“ teha. Iseasi, kuivõrd kohane see ettevõtmine on.
M-divisjoni märgi taga peitub üldiselt kõik see hea ja parem, mis seondub juhitavuse ja jõudlusega. X-mudelite puhul saab rääkida tipptehnoloogilisest alusvankrist ja vedrustusest. Mis omakorda toodavad selles segmendis 15 eelist konkurentide ees. Need on järgmised:
- Nürburgring Nordschleife ringiaeg alla 8:30
- Maksimaalne külgkiirendus – arvukad stabiilsust tagavad sõlmed lubavad eriti suuri kurvikiiruseid.
- 0-100km/h tuleb kätte 4.7 sekundiga. Sellist numbrit ei mana ükski konkurent.
- 0-200km/h – 16.9 sekundit. Endiselt kõige kiirem.
- Mootori karakteristika – kohene reaktsioon, lineaarne jõujoon üle terve pööretevahemiku ning rohkesti väänet ka madalatel pööretel.
- Käitumine piirsituatsioonis – ülimalt stabiilne käitumine ja täpne tagasiside juhile rataste all toimuvast.
- Käiguvahetus – M-Sport käigukastid on mõeldud töötama justkui ralliautol. Käiguvahetuse momendiks mootor seiskub, mis lubab kiiret käiguvahetust.
- Juhitavus. M-mudelitele omane täpne juhitavus võlgneb au elektroonilistele abimeestele, mis annavad kurvist väljakiirendamisel stabiilsuse ja vastavalt kiirusele antakse roolile jäikus, et suurel kiirusel juht ei saaks teha valet liigutust.
- Pidurdusteekond. Parima kiirendusega auto peab ka kõige paremini pidama saama. X5 M ja X6 M hoiavad oma segmendis kõige lühema pidurdusteekonna tiitlit.
- Piduri tunnetus. Rafineeritud süsteem kindlustab täpsuse ja stabiilsuse ka ekstreemsetes oludes.
- Kere vibratsioon igas sõiduolukorras on minimaalne.
- 36-meetri slaalom. Suurim keskmine kiirus slaalomtakistuse läbimisel.
- Mootori hääl. Väljalasketorustik on täiustatud ja eriliselt häälestatud just M-mudelite jaoks, mis varieerub vaikse ja diskreetse ning jõulise ja valju vahel sõltuvalt sõidustiilist.
- Kvaliteet/kujundus/väärtus. Materjalid, mida kasutatakse, on kvaliteetsed ja kvaliteetselt kokku pandud ning annavad salongile parema väljanägemise ning mugavuse võrreldes konkurentidega.
- Kütusekulu. Väga väikese heitmekogusega ning madalaim kütusekulu omas segmendis, võrrelduna konkurentidega.
Mis siis teeb „emmist“ „emmi“ ?
Maastikusuutlike masinate segmendis saab välja tuua topeltturboga V-mootori, automaatse käigukasti, servotronic'u, jõujagaja, elektrooniline lõppülekanne, multilink-vedrustus koos õhkpatjade ja nivoo-amortidega. Samuti käib siia juurde elektrooniline jäikuse regulaator, elektriline stabilisaatrovarras ning nelja kolviga pidurisadulad kiiremaks seismajäämiseks. Aga see on vaid murdosa sellest, mis sellesse elutähtsasse süsteemi veel kõik kuulub.
Loomulik seegi, et kui kiirused suurenevad, muutuvad elutähtsaks just need elemendid, mis on seotud otseselt juhi ja tema ohutusega.
Mis puutub suurtesse kiirustesse, siis meeskonnatöö kere ja veermiku vahel on ülimalt oluline. Äsjaloodud M TwinPower V8 turbomootor on järgmise põlvkonna kähkusõidumootor, mis peaks tagama kiire mootori reaktsiooni, sujuvama ja pikema jõukõvera ja ülima efektiivsuse kütuse osas. Samuti omas segmendis kõige parem suhe hobujõud/liitri kohta.
Kogu see metsik jõud suunatakse ratastele läbi 6-käigulise käigukasti, millel käib käiguvahetamine süüte katkestamisega, tagades niiviisi väikseima viivituse ja parima lülitustäpsuse. Manusena on autole külge poogitud võimalikult palju elektroonilisi süsteeme. Paljud neist lubavad kasutajal endal seadistada endale sobivama sõidurežiimi. Võimalik on seadistada enda jaoks vedrustuse jäikust, rooli täpsust, käigukasti kiirust ja võimalik on läbi menüü ära keelata ka osa jõudu. See on juba tuttav süsteem M6 mudeli pealt, kus on üle mitmekümne erineva kombinatsiooni ja algajamad juhid ei pruugi leidagi seda kõige-kõigemat. Sellegipoolest on palju rõõmu ka tavaseades.
Kogenud juht saab lisaraha eest tellida enda masinale ka M-Driver paketi, mis tõstab tippkiiruse 275km/h'ni. Tehase poolt on see limiteeritud 250km/h'ni.
Interjöör
Samuti on võimalik tellida lisana ka HUD (head-up display), mis kuvab värviliselt tahhomeetri, hetkel sees oleva käigu ning liikumiskiiruse. See annab mõnevõrra mugavuse, et juht näeb kiirust ka pingsalt teelt jälgides. Samuti manuaalses režiimis sõites kuvatakse käiguvahetustuluke, mis annab märku õigeaegsest käiguvahetusest.
Kahtlemata on kasutatud materjalid kallid ja kvaliteetne koosetöö annab hea üldmulje, et tegu on sportliku, ometi nii luksusliku, sõidukiga.
Ei ole jäetud tähelepanuta ka multimeediat. Lisaks navigeerimisfunktsioonile, kätkeb multimeedia endas ka DVD-mängijat, audioplaadi mängijat ja M-mudelite puhul saab rääkida tippklassi kõlaritest, mille valmistajaks on Bose või Harmann/Kardon ning mida juhib protsessor optimeerimaks helikvaliteeti. Kõlareid autos kokku 16 ja väidetav helivõimsus on 825W ning kontsertheli kvaliteeti hinnatakse samuti konkurentidest paremaks.
Mootor.
Mootor on selles autos ilmselt kõige tähtsam element, mis on uus igast otsast ja lihvitud parima lõpptulemuseni.
Endale sünnijärgselt nime saanud N63 plokk loodigi algselt uue mudeli, X6, tarbeks juba 2008-ndal aastal. M-divisjon võttis mootori enda hoolde ning sellest sündis S63. Ehk siis töömahtu endiselt 4.4 liitrit ning algne 300kW on nüüdseks topeltülelaadimisega tõstetud 408 peale.
Jah, tõsi, kuigi töömahtu on kõigest 4395 kuupsentimeetrit, siis mudeli nimi lahti kirjutatuna oleks xDrive50i. Ehk siis lihtkeeles, asetub S63 oma võimsuse poolest juba suuremate töömahtude sekka.
Selle mootori kõige suurem uuendus on see, et klassikaline gaaside liigutamine on kõrvale jäetud ja õhk liikleb hoopis vastupidiselt. Väljalasketorustik koos turbodega on asetatud mootori peale ning sisselaskekollektorid asuvad hoopis külgedel. See teeb mootori kompaktsemaks ja lubab paigutada teda väiksemasse ruumi. Samuti on suured vahejahutid asendatud – õhk ei jahuta enam õhku, vaid vedelikku ja jaheda õhu liikumine on palju lühem.
Samuti ühe uuendusena, ei ole sellel mootoril teise põlvkonna Valvetronic'ut. Valvetronic'u peamine ülesanne on sisselaskekollektoris vaakumi vähendamine, kuid kuna turbomootoril on seal rõhk, siis seda järelikult tarvis ei läinud.
Turbod on kergekaalulised ning asuvad koos katalüüsmuunduriga kahe plokikaane vahel mootori peal. Väljalaskekollektor on monoliitne ning silindripaarid on hoolikalt valitud, et maksimaalselt ära kasutada jõudu ja hoida seda terves pööretevahemikus. Samuti pidi efektiivne võimsuse kasutamine parendama kütusekulu, mis tehaseandmeil on (l/m/k) 19,3/10.8/13.9.
Konkurendid.
X-seeria Musklitele on siiani suurimad vastased ainult Mercedes-Benz ML63 AMG ja Porsche Cayenne Turbo S.
Mercedese efektne välimus on küllaltki pilkupüüdev, kuid võrdluses BMW'ga on tegu pigem lambaga hundinahas. Maastikusuutlikkuse kohta pole midagi halba öelda, hangedest murrab läbi, kinni kusagile sellega ei jää ning koormavedamisega saab edukalt hakkama. Küll aga saab kõige selle juures nuriseda keskmisest suurema kütusekulu üle, mis kombineeritud tsüklis on pea 17 liitrit 100km kohta. Võimas M-klass on turul olnud nüüdseks juba pea 5 aastat, kuid BMW uue mootoriga võrreldes on MB jäänud maha – kilehäälse V8 jõuvarud saabuvad alles kõrgetel pööretel ja tippvõimsus on vaid 375kW. Ainuke positiivne asi on ära mainitud Auto Zeitungi kolumnis, kus kiideti selle auto imelist „varrukahäält“.
Samuti varjutab muidu nii efektset autot aeglane käiguvahetus ja järeleandmatu nelivedu. Kuigi 7 käiku on nüüd juba luksus minevikus, siiski erinevate häälestusastmetega ei suudeta likvideerida uimasust ja võrrelduna BMW käigukastiga, võib käigukasti tööd mõõta kalendriga. Neliveoskeem on jagatud suhtes 40:60 ning kuna süsteem järgi ei anna, siis piirolukordades on raske ennetada ala- või ülejuhitavust. Vedrustus pole samuti palju kiita – tehasepoolt paigaldatud õhkpadjad on küll pehmed, kuid mitte mugavad ja ka suuremad kiirused ebatasasel teel tunduvad põrguliku loksumisena. Samuti ei ole Mercedese konstruktorid jätnud võimalust ESP'd välja lülitada ning see sekkub igal võimalikul hetkel. Samuti kaldub kere igal võimalikul viisil, kuna puudub stabilisaator.
Salongi viimistluskvaliteet jääb kohati lonkama, kuigi materjalid on head ja katsudes mõnusad. Samuti puuduvad salongis igasugused viited AMG'le – ei ole iseäralikku AMG nänni kuskil, puuduvad värvitoonid ning spetsiifiline nahksisu, seega tegu on pelgalt väga võimsa ML-mudeliga.
Eripära – kõige suurem mootor, 7-käiguline käigukast, kõige väiksem vääne, kõige janusem, kõige aeglasem, mõõtudelt kõige väiksem.
Porsche'lt tuleb umbes sarnane tulemus. Maasturi mõõdu annab täitsa välja, kuid kipub samuti olema janune, kuigi peaaegu BMW tulemus – keskmiselt ligi 15 liitrit 100km kohta. Cayenne on tuletatud Touaregist ja käigukastist võib leida isegi spetsiaalsed ülekanded, kuid mis rikub ära kogu lõbu, on laiad asfaldirehvid, mis mõeldud ikkagi kiireks kulgemiseks aga mitte mööda kraave ronimiseks. Võimsuse poolest ei jää Turbo S kaugele maha – kõigest 5hj vähem, kui BMW'l, aga kiirenduses kaotab kõigest murdosa. Kõik eeldused kiireks sõiduks on olemas ning veermik on Porschel häälestatud samuti pigem ringrajale, kui metsa.
Turbo S kiitleb samuti kahe turboga, kuid peale pedaali põhja löömist miskipärast tekib mõtlemispaus ning alles siis tuleb kuhjaga tõuget. Sel hetkel võib juhil tekkida mure veermiku pärast. Tiptronic-käigukast on laen VAG grupilt ja ka käiguvahetused ei ole just kõige sujuvamad.
Samuti on võlts väljalase – kuigi tagant turritab välja kaks toru kummaski ääres, on üks mulaaž. Seetõttu on ka hääl V-mootori kohta veidi toore ja sugugi mitte madalatooniga, kuigi seda ei saa suureks miinuseks lugeda. Pigem suurem miinus on keraamilised pidurid, millel puudub tundlikkus ja mille jõud sõltub töötemperatuurist.
Salongi kohta pole midagi halba ette heita, kuigi ainuke valik on tumeda ja heleda nahkpolstri vahel.
Eripära – kõige väiksem pagasiruum, kõige suurem kütusepaak, kõige suuremad rattad, kõige rohkem väänet, kõige suurem kandevõime.
Autor – Mario Läte 2k11
esmaspäev, 17. jaanuar 2011
Väljavõte Felixi päevikust...
Kallis päevik!
Minu vangistuse 859. päev. Minu vangistajad jätkuvalt loobivad mulle mingeid ümaraid karvaseid esemeid, mingi pika peenikese asja otsas ripuvad samuti needsamad ümarad objektid, kuid, mingil müstilisel kombel on see kõik nii hüpnotiseeriv, ma justkui automaatselt viskun nende suunas, jooksen neile järgi, üritan käpaga haarata...
Nad vahetpidamata nosivad punast liha, mingit vedelat lurri, samal ajal minule ja veel paarile vangile ilmselgelt toidetakse mingit kuiva kräppi. Kuigi ma alati häälekalt annan märku toidukoguse suuruse kohta, seda miskipärast ei arvestata ja nii mul kõht koguaeg tühi ongi ja koguaeg pean sööma midagi, et jõud ja sitkus säiliks... Kuigi iga 5 minuti järel on selline õõnes tunne sees ning jälle tekib ürginstinkt.
Ainus asi, mis mind hetkel tõsiselt elus hoiab, on põgenemissoov. Ma näen seda nii selgelt oma silme ees, kuidas ma jooksen uksest välja ja põgenen. Põgenen! Laia maailma. Ja veel kord oksendan paar korda suure toa vaiba peale, otse diivani ette.
Ühtlasi õnnestus mul siin neetud majas kinni püüda üks hiir. Ma raksasin tal ühe korraga pea otsast ning vedasin selle "peata ratsaniku" vangistajate jalge ette, et näidata, milleks ma tegelikult võimeline olen ja ühtlasi külvab see ehk nendesse hirmu. Aga oh ei! Selle asemel nad hoopis tegid põlastavaid märkusi, kui hea jahimees ma ikka olen ja silitasid mind. Värdjad!
Pärastpoole toimus üks kogunemine teiste kahejalgsete kaasosalistega. Mind pandi selleks ajaks üksikkongi kinni. Ma siiski ukse alt kuulsin hääli ja tundsin seda hõrku, magusat toidu lõhna, kuid see jäi püüdmatuks. Alles pärast kuulsin, et minu eraldamine oli seotud "allergiaga". Ma pean nüüd teada saama, mis see tähendab ja kuidas ma saan seda enda kasuks pöörata...
Täna mul peaaegu õnnestus üks vangistajatest rajalt maha võtta - nimelt ma ootasin hetke, mil ta kõnnib minu söögikausi poole, siis ma hakkasin kiirest ja tihedalt ümber jalgade ja jalgade vahelt jooksma. Peab seda üritust kordama, aga sedapuhku siis prooviks seda trepil.
Ma olen nüüdseks üsna veendunud, et teised vangistajad on parajalt libedad sellid ja nuhid. Koerale on antud mingit sorti eriõigused - ta lastakse regulaarselt vabadusse ja minu jaoks senimaani arusaamatu, miks ta tahab nii väga alati tagasi tulla.. Vist on veel alaarenenud.
Samuti lind, kes elab üleval korrusel, on kindlasti informaator. Ma jälgin igat tema liigutust ja ta suhtleb liigagi tihti mu vangistajatega ning ma olen kindel, et ta kannab ette kõik minu käimised ja tegemised. Mu valvurid on kasutusse võtnud karmimad meetmed ja pannud ta puuri, kus ta on ohutus kohas. No praeguseks...
Ja mu vangistaja võttis mu sülle ja silitas mind ja mul oli nii hea olla..... Värdjas!
NURRRRRRRRR........
Minu vangistuse 859. päev. Minu vangistajad jätkuvalt loobivad mulle mingeid ümaraid karvaseid esemeid, mingi pika peenikese asja otsas ripuvad samuti needsamad ümarad objektid, kuid, mingil müstilisel kombel on see kõik nii hüpnotiseeriv, ma justkui automaatselt viskun nende suunas, jooksen neile järgi, üritan käpaga haarata...
Nad vahetpidamata nosivad punast liha, mingit vedelat lurri, samal ajal minule ja veel paarile vangile ilmselgelt toidetakse mingit kuiva kräppi. Kuigi ma alati häälekalt annan märku toidukoguse suuruse kohta, seda miskipärast ei arvestata ja nii mul kõht koguaeg tühi ongi ja koguaeg pean sööma midagi, et jõud ja sitkus säiliks... Kuigi iga 5 minuti järel on selline õõnes tunne sees ning jälle tekib ürginstinkt.
Ainus asi, mis mind hetkel tõsiselt elus hoiab, on põgenemissoov. Ma näen seda nii selgelt oma silme ees, kuidas ma jooksen uksest välja ja põgenen. Põgenen! Laia maailma. Ja veel kord oksendan paar korda suure toa vaiba peale, otse diivani ette.
Ühtlasi õnnestus mul siin neetud majas kinni püüda üks hiir. Ma raksasin tal ühe korraga pea otsast ning vedasin selle "peata ratsaniku" vangistajate jalge ette, et näidata, milleks ma tegelikult võimeline olen ja ühtlasi külvab see ehk nendesse hirmu. Aga oh ei! Selle asemel nad hoopis tegid põlastavaid märkusi, kui hea jahimees ma ikka olen ja silitasid mind. Värdjad!
Pärastpoole toimus üks kogunemine teiste kahejalgsete kaasosalistega. Mind pandi selleks ajaks üksikkongi kinni. Ma siiski ukse alt kuulsin hääli ja tundsin seda hõrku, magusat toidu lõhna, kuid see jäi püüdmatuks. Alles pärast kuulsin, et minu eraldamine oli seotud "allergiaga". Ma pean nüüd teada saama, mis see tähendab ja kuidas ma saan seda enda kasuks pöörata...
Täna mul peaaegu õnnestus üks vangistajatest rajalt maha võtta - nimelt ma ootasin hetke, mil ta kõnnib minu söögikausi poole, siis ma hakkasin kiirest ja tihedalt ümber jalgade ja jalgade vahelt jooksma. Peab seda üritust kordama, aga sedapuhku siis prooviks seda trepil.
Ma olen nüüdseks üsna veendunud, et teised vangistajad on parajalt libedad sellid ja nuhid. Koerale on antud mingit sorti eriõigused - ta lastakse regulaarselt vabadusse ja minu jaoks senimaani arusaamatu, miks ta tahab nii väga alati tagasi tulla.. Vist on veel alaarenenud.
Samuti lind, kes elab üleval korrusel, on kindlasti informaator. Ma jälgin igat tema liigutust ja ta suhtleb liigagi tihti mu vangistajatega ning ma olen kindel, et ta kannab ette kõik minu käimised ja tegemised. Mu valvurid on kasutusse võtnud karmimad meetmed ja pannud ta puuri, kus ta on ohutus kohas. No praeguseks...
Ja mu vangistaja võttis mu sülle ja silitas mind ja mul oli nii hea olla..... Värdjas!
NURRRRRRRRR........
teisipäev, 4. jaanuar 2011
Temake...
.... Ma vaatasin, kuidas Temake magab. See on taevalik. Kell on juba kaugelt üle südaöö, silm hästi ei seleta, vist näitas juba seitsmendama hommikutunni poole. Temake ei tea, et ma üleval olen. Ta ei oska seda aimatagi. Aga ma olen ärkvel, ma olen õnnelik. Tõusen istukile, taevakaarel kergelt hahetab, õhk tundub välimuse järgi karge, kuid minul on teki all hea soe. Kuum keha on kõrval. Temake on justkui aku, mis minult soojuse endasse võtab. See on imeline.
Täiesti uskumatu on see tunne, kui ma vaatan Temakest - pea on kergelt ära pööratud, teise korruse laevalgusti kuma peegeldub ta näolt... Ma vaatan Temakest lähemalt. Ma tunnen Ta lõhna. Ma vaatan, kuidas valgus murdub vaikuses tuhandeks killuks ja sajab pärlitena taas Tema palgele..
Ma silitan Temakest vaikselt, vaikselt. Ma ei taha häirida Tema rahu, kuid kiusatus on suur, et sellele vastu panna. Ma libistan oma sõrmedega üle Tema põskede, üle armsa lõuajoone, mööda kaela allapoole.. Käsi libiseb teki all üle Tema vallatute kurvide, mööda kõhtu ikka allapoole.... Hetkeks käsi peatub ja süda teeb oma tööd - pumpab verd sinna, kuhu vaja. On tarvis üht adrenaliinisööstu.
Käsi liigub üles. Vaikselt Tema särgi alla. Üle vallatute kurvide, taaskord maandub sinna, kus on kõige pehmem. Ja Temake viibib ikka unemaal.
Ja ma vaatan Teda uuesti.
Libistan oma kuumi huuli tasakesi üle Tema lauba... Ja käsi endiselt puhkamas pehme rinna peal, ma laskun Tema kõrvale. Ma sätin Tema juukseid ning kohendan tekki ning põimin oma jalad Tema omadega ühte..
Ja Tema endiselt ei aima...
Ma võtan Temast tasahilju kõvasti kinni, hoides justkui väike laps suurt kommikotti, ma tasakesi naeratan ja tunnen jälle seda sooja armastuseleeki oma südames, mille sütitas säde kahe silmapaari vahel kõigest veidi aega tagasi... See kaunis säde, mille tõi ingel paljajalu läbi lume. See, mis ei pane sind hoolima külmast ja kurjast.. See, mis su tuju rõõmsaks teeb, kui oled oma inglist kaugel...
Jah, hea meelega saadaksin ma mõne ingli Temakest valvama, kuid ma kipun unustama, et inglid ei üksteist valvata saa...
Ma olen õnnelik, et mul oled just Sina, ka siis, kui ma viibin Sinust kaugel, oled Sina mul lähedal. Minu jõuluime.
Ja niimoodi mõtiskledes, fantaseerides, ma vaatan veelkord Temakese puhkavat palet ning panen oma pea Tema pea kõrvale padjale, et anda edasi seda südamesoojust, mida Tema nii väga vajab ning hoida Teda igavesti oma südames.
Ning mõned hetked hiljem, kui olen jõudnud endamisi naeratada, ma ühinen Temaga unenägudes...
Ma Armastan Sind. Armastan Sind. Sind. Armastan. Ma...
Täiesti uskumatu on see tunne, kui ma vaatan Temakest - pea on kergelt ära pööratud, teise korruse laevalgusti kuma peegeldub ta näolt... Ma vaatan Temakest lähemalt. Ma tunnen Ta lõhna. Ma vaatan, kuidas valgus murdub vaikuses tuhandeks killuks ja sajab pärlitena taas Tema palgele..
Ma silitan Temakest vaikselt, vaikselt. Ma ei taha häirida Tema rahu, kuid kiusatus on suur, et sellele vastu panna. Ma libistan oma sõrmedega üle Tema põskede, üle armsa lõuajoone, mööda kaela allapoole.. Käsi libiseb teki all üle Tema vallatute kurvide, mööda kõhtu ikka allapoole.... Hetkeks käsi peatub ja süda teeb oma tööd - pumpab verd sinna, kuhu vaja. On tarvis üht adrenaliinisööstu.
Käsi liigub üles. Vaikselt Tema särgi alla. Üle vallatute kurvide, taaskord maandub sinna, kus on kõige pehmem. Ja Temake viibib ikka unemaal.
Ja ma vaatan Teda uuesti.
Libistan oma kuumi huuli tasakesi üle Tema lauba... Ja käsi endiselt puhkamas pehme rinna peal, ma laskun Tema kõrvale. Ma sätin Tema juukseid ning kohendan tekki ning põimin oma jalad Tema omadega ühte..
Ja Tema endiselt ei aima...
Ma võtan Temast tasahilju kõvasti kinni, hoides justkui väike laps suurt kommikotti, ma tasakesi naeratan ja tunnen jälle seda sooja armastuseleeki oma südames, mille sütitas säde kahe silmapaari vahel kõigest veidi aega tagasi... See kaunis säde, mille tõi ingel paljajalu läbi lume. See, mis ei pane sind hoolima külmast ja kurjast.. See, mis su tuju rõõmsaks teeb, kui oled oma inglist kaugel...
Jah, hea meelega saadaksin ma mõne ingli Temakest valvama, kuid ma kipun unustama, et inglid ei üksteist valvata saa...
Ma olen õnnelik, et mul oled just Sina, ka siis, kui ma viibin Sinust kaugel, oled Sina mul lähedal. Minu jõuluime.
Ja niimoodi mõtiskledes, fantaseerides, ma vaatan veelkord Temakese puhkavat palet ning panen oma pea Tema pea kõrvale padjale, et anda edasi seda südamesoojust, mida Tema nii väga vajab ning hoida Teda igavesti oma südames.
Ning mõned hetked hiljem, kui olen jõudnud endamisi naeratada, ma ühinen Temaga unenägudes...
Ma Armastan Sind. Armastan Sind. Sind. Armastan. Ma...
Tellimine:
Postitused (Atom)