Hyundai IONIQ 9 versus KIA EV9 - avastame koos elektriautode maailma suurimaid perevaguneid.

Hei hei, olen elus!

Üle pika aja on siin vaikus olnud aga nagu öeldakse, et kui on õige sõprus, siis võib vahel paus olla ka pikki aastaid ja saab jätkata sealtsamast, kus pooleli jäi ja nagu polekski 7 aastat vahele jäänud.

Põhjust kirjutamiseks ajendas ka asjaolu, et ma pole ammu teinud. Ma tahan, ma suudan. Ehk võib-olla natukene oskan ka...

Tartu Motoshow 2025 on ka nüüd juba tükk aega tagasi lõppenud, minu käest on juba aastaid tihti küsitud, et millal ma omale esimese elektriauto soetan, sest tõsisemalt olen nendega seotud juba viimased 7 aastat.
Vastata sellele küsimusele on pisut raske, sest maailmas on toimumas erinevad pöördelised sündmused nii siin, kui sealpool Atlandi lombikest ning autotööstus tervikuna on saanud valusad maksahoobid. Nagu ilmateade lubab - pilves selgimisteta, kerge lörtsi võimalusega.

Majanduslikult mõtlevad inimesed soetasid automaksu eel omale siiski meelepärase sõiduki ära, kuigi paanikaks justkui põhjust ei olnud ka peale aastavahetust. Siiski on see jahutanud mõnevõrra pereisade rahakoti entusiasmi ja kuigi lubatakse igat sorti meelehead riiklikul tasandil, on skepsisest raske loobuda. Ehk siis - kui nuusutada ja katsuda ei saa, siis järelikult pole olemas.

Ma ei saa öelda, et ma ei taha, pigem ütlen, et ootan veidi soodsamaid aegu. Enda jaoks. Aga olles ise mitmelapselise pere pea, on viimase 10 aasta jooksul omatud autode valik olnud just sellest ajendatud - kõik peavad mugavalt oma kompsudega ära mahtuma, pagasiruum peab olema piisav, et nänn kaasa mahuks ja kogu selle jama juures võiks ekspluatatsioonikulu olla pigem minimaalne. 

Motoshow raames said inimesed ka lõpuks ära katsuda ja limpsida Hyundai uusima suurima täiselektrilise sõiduki, IONIQ 9. Kia versiooni ja nägemust sai poodide riiulilt soetada juba aastapäevad tagasi ja paljud nendest isenditest on juba auväärselt teise hooldusenigi jõudnud. Tuletan siinkohal meelde, et HMC korporatsiooni enamik täis-elektrilisi sõidukeid on hooldusvälbaga 24 kuud/ 30 000km (olenevalt, kumb saabub enne).
Hyundai saabumist ootasime kaua-kaua ja lõpuks see väike ime juhtuski!

Näitusele saabus rohelises värvis Launch Edition, kus ehk kõiki ägedaid lahendusi veel küljes polnud, näiteks küljele pöörduvad kapteniistmed teises istmereas (6-kohalise auto puhul). Siiski üht-koma-teist oli autole külge pandud - näiteks sai kolmandasse istmeritta ronida üpris väikese vaevaga, vajutades istme peatoe kõrval nuppu ja iste liikuski vaikse surina saatel eest. Kõige selle juures oli tunne päris inimlik. Mida, kahjuks peab tunnistama, ei kohta eriti tihti enam uute autode puhul, eeskätt mille 6- või rohkema istekohaga mudelit parasjagu "megaavaraks ja üliruumikaks" reklaamitakse. Don't be a sucker.

Kellele sobiks?

Kui sul on piisavalt raha ja oled otsimas omale suuremat täiselektrilist pereautot ning oled juba ka valmis mõelnud, et elektrimootori vääne ja vaikne kulgemine on just sinu jaoks parim ja kodus on ehk laadijagi seina monteeritud ja ootab nukralt autot sinna külge.. Või kui oled kindel, et tahad sõidukit, millel ka päriselt tehniline tugi eksisteerib ning mis ei jätaks tänaval ka kassi külmaks, siis need autod ongi just sulle! Äkki oled vahepeal suutnud ka oma abikaasa juba ära veenda, et esiistmed on ju tegelikult megamugavad ja ventilatsiooniga ja lastele suutsid lõpuks selgeks teha, et telefonilaadijad on autos lausa sisse ehitatud. Olgem üdini ausad, enamik maanteesõite linnast maale vanaema juurde möödub selliselt, et pereisa laseb kvaliteethelisüsteemist kuuldavale omale meelepärast mussi, minu puhul on selleks kas siis Vaiko Epliku "Venus" aastast 2000 või Spotify listist midagi kodumaist ja selget, vahel ka elektrooniline meloodia sinna sekka ja lapsed tagaistmel lohistavad sõrmega laisalt mööda telefoniekraane, kõrvaklapid peas ja karjuvad üksteisele arusaamatuid Robloxi termineid. Või noh, minu jaoks arusaamatuid... 

Turul on valida siis nüüd kahe hiiglase vahel. Teslat ma nimme siia võrdlusesse ei too, seda esiteks põhjusel, et puudub füüsiline side kliendi ja tehase vahel - lähim esindus meie jaoks on Soomes. Ja soola haavale lisab ka asjaolu, et tootekvaliteet on kehvakene ning firmat juhib naljakas onu, kellele juba pigem vähesed pöialt hoiavad. Tesla kasuks on pigem hetkel järelturul megalt alla kukkunud hind ja autode kättesaadavus, kuid tagasikutsete maine ja rikete sagedus pigem jätavad meie tuima eestlase veel külmemalt neile järele vaatama. Ei tee otseselt maha aga mina, kui praktilisema mõtlemisega inimene, eelistan siiski minna hooldusleti taha ja päris luust ja lihast hooldusnõunikule kõik ära rääkida, mis südamel. Samuti ei räägi ma veel peaaegu võrdväärsest XPeng G9 mudelist, sest "hiinakad" on veel võrdlemisi värske ja valus teema ja kõigepealt ootame ära, mida nad Euroopa turul üldse suudavad ja kas järelturg väga hullult ei kannata... 

Nagu mainitud, siis EV9 oli juba saadaval eelmisel aastal, õnnestus ka ise proovida ja peab tõdema, et ka aasta hiljem on need autod veel endiselt emotsioonirikkad, kuigi ühe auto omanik kurtis, et maanteel, kus on 120-piirangu ala, kipub tema EV9 müstilist vibra tegema. Rehvid-veljed-veermik on kontrollitud aga eks garantii ju selleks ongi, et 7 aasta jooksul rahulikult öösiti tududa. Meelerahu ju maksab ka midagi? Või ei?

Õnneks pole ma müügimees ja teiega siin sellel teemal pigem peatun põgusalt, sest valiku teeb lõppude lõpuks igaüks ise. Olen elukutselt mutri-mati, väljaõppelt spetsialiseerunud ka elektrisõidukite hooldusele ja remondile ja eelkõige olen praktiline pereisa, kes ei otsi lihtsalt teistmoodi autot, et olla "ülimaru vinge roheline" vaid mulle meeldib tehnoloogia ja innovatsioon ning elektriauto on täna siiski selleks, et jääda, meiega kooseksisteerida ning miks mitte siis võtta maksimumi, kui on võimalused antud. No ja mõned bemmimehed jäävad ka kurvalt tahavaatepeeglisse protsessi käigus...

Lähemalt sõidukitest.

Kia ja Hyundai ehitavad mõlemad oma versiooni E-GMP platvormile, mis on korealaste uus standard ja meenutab miskit VW grupi modulaarse platvormi sarnast (MQB-MLB-MSB). E-GMP platvormile ehitab ka kolmas sõsar Genesis, mis kasvas välja Hyundaist, kuid põhja-eurooplasele jääb see nimi natuke kaugeks ja võõraks aga see-eest väga kvaliteete mark ka seegi. Esimesed tuntumad pääsukesed sellel moodulil on IONIQ 5 ja EV6.

Platvorm on ehitatud 800-voldise kõrgepinge arhitektuurile, mis lubab nii esi-, taga- kui mitmesillaveolist sõidukit toota, mis on ühtaegu võimas ja kiire ja saab ka kiirelt täis laaditud. Antud kirjutise kaks hiiglast on ametlikult saadaval meie maal ainult nelikveolisena, ehk siis veomootorid ees ja taga. Pealegi, vaadates tühimasse juba, kas keegi tahaks selle Koljatiga talvel üheveolisena lumehanges edasi-tagasi kiigutada? Lisaks see ühe mootoriga "säästu"versioon ei ole seda kokkuhoitud raha väärt, kokkuvõttes kulub energia ikka ühtemoodi ära ja meie 9-kuuline kehv suusailm pigem soosib mitme silla vedu.

Kia pakub oma versioonis 99.8 kWh akupakki ning lubab sellega sõita üle 500 kilomeetri. Hyundai on rammusam ja annab oma kliendile 110 kWh akupaki ning tagab selle, et ka kõige kangema varustusega autos saab minna muretult 500 km kaugusele. Tõsi, Hyundail on mitu varustusastet, kus võimsused on veidi erinevad ning "lahjem" versioon kiirendab ka mõnusalt ja võimaldab minna ühe laadimisega 549 km. Kes aga on noored ralliässad ja tahavad adrenaliinilaksu, siis "Performance AWD" pakub "nullist sajani" 4.9 sekundiga ning saab saba külge kinnitada 2.5-tonnise piduritega haagise. Viimase tegevuse korral siiski palun suhtuda füüsikasse austusega ja miski ei sünni õhust ega armastusest, seega energiakulu on haagise vedamisel siiski märkimisväärselt suurem. 

Kui küsite sõiduomaduste kohta, siis mulle meeldib teravus, äkilisus, manööverdamisvõime. Neil mõlemal on rattad võrdlemisi nurkades ja kui oled suure auto gabariitidega piisavalt harjunud, saad aru, et tegelikult on sama hea parklas ringi liikuda nagu sõidaksid vana hea VW Golfiga.

Kia veermik ja vedrustus on häälestatud pigem sportlikult. Paremaid sõnu on pisut raske leida, sest auto on siiski tühimassilt juba 2.7 tonni. Aga võrdluses nende kahe vahel, siis Kia on pigem konkreetne, rool reageerib äkiliselt ja soonilistel tänavatel pisut otsib rohkem teed. Ebatasasused ei ole probleemiks siiski, aga kui otsid elamusi oma ellu, siis munakiviteedel kipub tagaots veidi rohkem trampima.

Hyundai seevastu on laisem, pehmem, graatsilisem. 21" suurused jalavarjud on kindlasti pisut süüdi, et vedrustamata mass oma elu elab, aga tänavatel jalutab joonte vahel palju vähem ja munakivi tee triigitakse nii siledaks, et sul on tunne, et oled justkui vastavatud Vabaduse puiesteel vaikselt liuglemas. Akupakk on küll nii kaugel põranda all, kui vähegi saab ja raskuskese on ülimadalal, siis on Hundu küljeaknast välja vaadates horisont veidi pisut tõuseb.  Aga kuniks sa ei soorita 90-kraadiseid pöördeid maanteekiirusel, on kõik kõige parimas korras!

Salongiruum on viisakas, härrasmehelik ja mugav mõlemas autos. Kasutatud materjalid on nägusad ja puutepinnad on pehmed. Panipaikasid on mõlemas autos samuti lugematu hulk, nii avatuid kui kinniseid laekaid. Sama lugu ka erinevate voolupistikutega. Meenub see koht, kus ma mainisin laste muret telefoni laadimisega? 
Sõidumüra, nagu elektriautodel ikka, on viidud miinimumini, kasutades Hankooki iON rehve, mis spetsiaalselt mõeldud elektrilisele sõidukile ning salongis on helisüsteemi ülesandeks tagada vastusagedustega piisav müravähendus, et sõit toimubki justkui täiesti hääletult. Hyundai versioonil on ka topeltlamineeritud klaasid ja isolatsiooniks kasutatud materjalid meeldivalt kaasaegsed ja kvaliteetsed. Kõik see annab kokku selle, et sõita on ülimõnus ja kohati kipuvad oma mõtted liialt valjuks muutuma.

6-kohalistel mudelitel keskmise istmerea toolid keerlevad-pöörlevad, soojendavad-ventileerivad, muutuvad ka ajutiseks voodiks, kui vaja. Ei saa jätta mainimata ka mudimise funktsiooni. Lebosse laskmise pakett oli juba IONIQ 5 pardal, kui laadimispeatust tehes sai autos rõõmsalt esiistme siruli lasta, pagasiruumist oma lemmikuma fliisteki välja otsida ja natukeseks tudule jääda, kuid masseerimist veel ei viljeletud. Tarbija ei osanud seda niivõrd nõuda.
Pagasiruumist rääkides, on mõlemal hiiglasel sarnase suurusega kabiinid, kuid kaubaruum on selgelt  Hyundai kasuks - 338L/2494L, Kia EV9 panev vastu 312/2318L, väiksem number on alles jäänud ruum kolmanda istmerea taga ja suurem number kehtib, kui tagaistmed kõik pikali klapitud. 

Kia on oma üldmõõtudelt ka pisut väiksem aga anname andeks. Siiski ei tohiks tekkida ruumipuudust ja kõik Lidli esmaspäevased kampaaniaostud või koduse külmakirstu täiendused peaksid ära mahtuma ka kõigi istmete kasutuse korral. Kolmandasse istmeritta mahub muideks Hyundais veidi paremini, vähemalt minu 180 sentimeetri pikkune korpus mahutas kenasti end sinna toolile ja põlved ei jäänudki päris lõua alla. 

Mattvärvid autodel on endiselt selline armastamise-vihkamise teema, kellele meeldib, kellele mitte. Kuna silmas peab pidama, et mõlemad sõidukid on sellisena saadaval, tuleks pesulaid külastades eelnevalt tutvuda käsiraamatuga või küsida esinduselt nõu, et poolkogemata oma ilusat autot läikivaks ei peseks või hiljem ei avastaks, et uhke kallis värvkate on mokas. Muus osas ei ole auto välispinna hooldusele erilisi ettekirjutusi ja pead valutab pigem maalermeister, kui peaks olema tarvidus mõnda värviparandust teostada.

Akupaki parameetreid ma juba mainisin, aga kõige tähtsam küsimus - kas bemmi lutitab?

Jah, keskmist bemmi lutitab. 

Nullist legaalse 100-kilomeetrise tunnikiiruseni kiirendavad mõlemad ühtviisi usinalt. Kia 5,3 versus Hundu 4.9 sekundit. Hyundai äkilisem löök on tuntavam ka olukorras, kus kõrvalteelt on vaja tulla kiirendusraja kaudu maanteele. Seal on IONIQ 9 tuntavalt teravam ka ökonoomses seades, aga ka Kia ei ole siinkohal mingi poisike. Rehvikiuks käib mõlemal autol üpris kiiresti ja peab olema ise natuke juba ennetavalt valmis, et mitte rooliga rapsides vastassuunda maanduda. Õnneks on abimehed pardal ja väikesed päkapikud roolivad auto kiirelt õigesse suunda. Kogu see komplekt on üpriski ökonoomselt käima pandud ja kui esimesed emotsioonid on lahtumas ja enam niiväga foori alt minnes ei "tulista", siis tavainimese kombel saab mõlema auto energiakuluks täiesti adekvaatse energiakulu 23 kWh 100km kohta, mis pole nõnna suure kolaka puhul üldse halb näitaja. Kes otsib ökonoomsust, siis Hyundai uusim väike mudel Inster pakub ülimalt väikest energiakulu, saavutades numbreid kohati isegi alla 14 kWh...

Ka laadimine on nendel autodel igatepidi lihtne ja loogiline. Veered jaama, pistad juhtme külge ja lähed naudid muid tegevusi sel ajal. Kui leiad üles 350kW laadija, siis mõlemad autod on võimelised 24 minuti jooksul laadima end 10% - 80%. Kui võtta arvesse, et keskmine söögipauski kestab sisuliselt pool tundi koos vetsujärjekorras passimisega, siis see on piisavalt pikk/lühike aeg, et mitte ükski sekund ei ole asjatult raisatud. Mõõtsin lausa ise ühe korra, et kui teeäärses pubis teha söögipaus ja kehasirutus, siis sisenemise ja väljumise vahe oli 44 minutit. see on enam kui küll, et saavutada 80% laetuse tase ja läbida järgmised 350 kilomeetrit. Seejuures mersulikult mugavalt aga hinnasildi järgi oluliselt soodsamalt.

Kumba siis valida?

Nagu mainitud, on nad kaksikud aga mitte otseselt. Hõljuvad nagu mersud, nõelavad nagu bemmid. Hyundai on siinkohal kõvasti luksuslikuma suunitlusega, Kia meelitab rohkem sportliku sõiduga. Varustuste nimekiri on pikk nagu järjejutt ja väga paljude valikutega ning need valikud saate mugavalt teha mõlema automargi kodulehel või valida laoauto lähima esinduse kodulehelt. 

Mõlemad on ka parasjagu mugavad maanteemürsud, kannatab pikalt ja kaua sõita ka väsimatul juhil. Eelmainitud abimehi on erinevaid ja kõik nad on korraga töös, et sind turvaliselt sihtkohta viia. Mõne piiksuja saab siiski vaigistada, vähemalt selleks üheks sõidusessiooniks. Ekraanid ja meelelahutus on küllaldane, kuna on olemas igatsorti ühenduvused ja telefoni või mõne muu meedia kasutamise korral on valik lõputu. Lisaks on võimalus sõidu vältel teha paus ja näiteks mikrolaineahjus soojendada saiakesi või keeta teevett... Eeldusel, et sul on seade kaasas. 

Kia meelitab veidi soodsama hinnaga, sest see on päris asjalik "bang for the buck". Kindlasti peab silmas pidama, et mõlemat autot saab hallata läbi telefoni ning uuenduslikult on olemas oma "app store", kust saab raha eest osta näiteks meeleoluvalguse režiime, välisvalgustuse tervitusmustreid või näiteks tellida kuutasu põhiselt oma autosse meelelahutust Netflixi ja muude striimingteenuste näol. Aga see, mis autoga kaasas, toimib kõik koheselt ja keegi ei pea muret tundma, kas mõni nupp on veel aktiveerimata. Hyundai hind oli eeltellimisel 89 999.-, hinnastatud võrdselt nii 6- kui 7-kohaline auto. Ka maksud on Kial pisut soodsamad, aga see vahe on väike.

Elektriauto omamine - kas sõpruskonnas tabu või ei?

Väga palju on müüte ja luiskelugusid selle kohta, kui kehv on elektriauto, kui vilets on läbisõit ühe laadimisega ja kuidas disain on täielik seasõnnik. Eks maitsed ongi erinevad ja erinevus rikastab. 

Nagu eelpool mainisin, siis sisepõlemine on ka tegemast täielikku muutust, kuid praegu olemasolev mootorite põlvkond on niivõrd palju ära kägistatud, et võimsus ja ökonoomsus saadakse ressursi arvelt, mis ei panegi enam imestama olukorra üle, kus paljud mootorid on 100 000 kilomeetri läbimise järel muutunud vanarauaks. 

Elektrisõidukite akutehnoloogia on pidevas muutumises, pidevalt toimuvad uued arengud materjalide ja mahtuvuse osas. Täna on käes aeg, kus akude eluiga väheneb ülivähe ja iga-aastaselt kaob amortisatsiooni tõttu vaid 1-2% läbisõidust. Ehk siis liisingperioodi jooksul jääd ilma 5-10%, mis mõne sõiduki puhul võrdub maksimaalselt 40 kilomeetriga. Akupaki täielikuks hävinemiseks kulub ikka pääääris palju aastaid ja palju kilomeetreid ja palju halbu otsuseid, eelkõige kiirlaadijate sagedase kasutamisega. Kiirlaadija ei ole otseselt halb, aga ainult sel viisil laadimine kipub akut kiiremini väsitama. Lisaks on see ka üks kallemaid viise auto "tankimiseks". Täna on enamikul elektriautode omanikest kas kodune päikesepark või omavad ülihead energiapaketi hinda, et peamine "tankimine" toimub puhtalt võrgutasu hinna pealt ja nende koljatite puhul 100km võrdub keskmiselt ikkagi vaid paari euroga. Sellisel juhul tuleb kasuks ka igat sorti rakenduste omamine ning see täna ei olegi veel teemaks, kuna minu mõte oli jaga mõtteid 2 suure pisut keskmisest kallima pereauto vahel. Pean tunnistama, et kui aastaid-aastaid tagasi jagasin Hyundai Kona pilte, otsustasid mõned kodanikud mind oma sõpruskonnast eemaldada ja kustutada telefoninumbergi, kuna elektriautoga sõidavad nende meelest ainult kõrvarõngastega mehed värvilistes riietes. Mul roosasid särke on kapis küll, mida kannan täitsa uhkusega aga piraadiks ma veel pole hakanud ja end sinnapoole spektrumit ei liigita. Jätan õiguse igaühe arvamusele. Elektriautodest peaks tegelikult tegema eraldi postituse, sest see on ääretult põnev maailm, mis sellest, et mitte kõigi jaoks. :)

Iga uus asi on hästi unustatud vana.

Eksole tõsi ju? Või mis?

No tere tere, kulla lugeja. Aasta on mõne numbri võrra nihkunud, kui viimane postitus end ilmutas...
Pean vabandama. Kes osanuks arvata, et elu nõnda kiireks läheb, et kuigi õhtuti istud sinist valgust eritava ekraani taga ehk isegi kolmandama või neljandama hommikutunnini, et hommikul kell 8 tööle ilmuda punetavate silmadega, siis ei jagu seda mõnda minutitki, et ajaveebist läbi hüpata ja mõned korrektuurid sisse viia.
Kurb on muidugi tõdeda, et ka palju sõpru on läinud. Kes teise riiki, kes teise ilma...

No mis siis on muutunud viimase 3 aastaga?

Kõige tähtsam muutus ikka seondub perega. Abielus, 2 imelist tütart, kes vahetpidamata "issitavad" ja mõnikord öösiti magada ei lase. Esileedi on mul rauast, vähemalt siiani. Aga mõistan probleemi tõsidust, et kui öö jooksul ikka saad napi tund aega kokku unenägusid, siis olgem ausad, ise oleks ka pissed-off, kui vaatad head filmi ja poole filmi pealt näiteks elekter kaob. Aga lapsed on lapsed. Vahel haiged, vahel kasvavad hambad. Õnneks on suuremad jamad möödas, mis nende mõlemaga algul oli, et mööda arste ainult jooksegi. Hetkeks tundus, et lapsed on vist arstide suurim tuluallikas. No nännitootjatele on need ammusest ajast tuluallikas. Kui vaatad isegi poes ringi, et lapsele vaja uusi riideid või jalanõusid, siis mõtled korraks endamisi, et huvitav, mitu särki või sandaali ma omale saaksin selle raha eest. No mänguasjadest ei räägigi. Autotki on odavam pidada, kui lapsele lelusid kuhjata. Õnneks on olemas vanavanemad, kes hoolitsevad, et lapselapsed ei oleks paljad, näljas ja igavusse suremas. Tänu jumalale vanavanemate eest!

Issi staatus on mul alles kolmandat aastat, seega midagi põhjapanevat ma midagi välja tuua eraldi ei oska. Eks mõne asja õpid isegi alles vanas eas, kui tuleb hakata võimalikke väimehi majast eemal hoidma. Samas saab kindlasti öelda, et lapsesaamine ei ole mingi takistus ega ka see, et päriselt on asi palju lihtsam, kui pealtnäha paistab ja see rõõm, mis sa sellest saad, kui laps sinuga mängib või kui ta üritab oma väikeste käekestega näiteks massaaži jäljendada või kui ta tassib kõik oma nukud ja lelud sinu juurde voodisse, et pühapäeva hommik koos sinuga teki all veeta, siis see rõõm tasub kuhjaga ja enamgi selle, mis sa tema heaks teha saad või tegema pead.

Oli hiljuti siin vestlusring, kus oli teemaks lastesaamine ja muud hädad. Ega peale nutu ja halamise muud ei kuulnudki, et pidudel jääb käimata ja mehi ei saa koju tassida ja üldse läheb nii palju raha mähkmete peale, mida muidu saaks ripsmetuši, Gucci käekoti ja kõva näokrohvi peale raisata. Mehed on selles suhtes lahedamad, võetakse kapist järgmine õlu, kork lendab susina saatel kolinaga nurka ja peale kosutavat sõõmu tekib tõdemus, et "pohui, saab, mis saab!"
Chill.
Aga vaat, kui oled autoarmastaja, nagu mina, siis esimese asjana tasub istmetele hankida katted. Kui pikem sõit on ees ja esileedi on juhtumisi põnnidele küpsist jaganud kehakinnituseks, siis võib enam kui kindel olla, et suhu jõuab sealt 40% ja ülejäänud - teadagi - istme alla, polstrite vahele, vaiba sisse. Mõnikord autot koristades, võiks julgelt uue paki küpsiseid jääkidest kokku panna. Siiani tehtud leidudest võib märkimisväärseteks lugeda loendamatu hulk patsikumme, üllatusmuna poolikuid nudinaid, juba mainitud söögijäänuseid. Aga õnneks on nahkpolster, väga ei morjenda, et peab niiske lapiga aegajalt istmeid üle käima. Uus auto saigi soetatud selle nahksisu kriteeriumiga, et oleks enda elu ka veidi lihtsam. Iga kuu 2-3 korda keemilist pesu hakkab lõpuks rahakotile ka mõjuma, 100 eurot per kord. Selle raha eest võiks juba endale märgpesuri muretseda ja siis imeda nii, et halb hakkab.

Ülejäänud elukorraldus on mul veidi ligadi-logadi. Üleüldse, hetkel seda kirjutades, on minu asukoht naaberriigis üle lahe. Vihjeks, et algustäht on S ja lõpus on E ning see ei ole Sierra Leone.
Ma ei ole siin kaua olnud, samuti ei kavatse siia kauaks jääda, aga Eestis võttis võimust mingi uus töötulaine, mis mind ligi 9 kuud kodus hoidis. Ei saa salata, et see mõjus muserdavalt kõigile. Esileedi oli päris torssis, sest peab iga õhtu magama depressiivse kodaniku kõrval, kellel peas vaid muremõtted, mis vaheldusid sellega, et töötu toetus, mida riik annab 75 eurot, et kui palju meetreid nööri selle eest saaks. Ja nii iga öö 9 kuud järjest. Laste ees ei saa nukker olla. Nad võivad olla küll alles paariaastased, aga johhaidii, kui hästi nad ära tabavad, kui sul ei ole kõik korras. No ja rääkimata muudest pereliikmetest...
Ja nii ma siin olen juba mitu-mitu kuud nühkinud laevadega merd mõõta. Siinpool lahte tegelen ma abitöödega katusefirmas. Eesmärk oli täita tekkinud rahaline kriis, mis tänaseks veidi küll lahenenud, aga siin riigis uus majandussurutis alles algab ja ei ole ka siingi midagi kiita. Kohalikud, kes siiani said häid toetusi, on nendest ilma ning riik on vastu lausunud, et kodanikud on niigi juba 8 aastat ette ära elanud, et nüüd oleks aeg riiki natuke toetada. Ja siis tuleb Soome valitsus ideega hakata maksma kodanikupalka. Täiesti lambikas mõte. Võetaks ette töötud, kellel mingi ongelma on tööle saamisega või mõni raskem takistus, hakatakse neile maksma täitsa mitusada euroraha kuus ja asjal on konks - sellest ei saa keelduda! Esialgu on plaan paarituhande töötu jagu, eks siis ole edasi näha, kas majandus veidi elavneb või jääb samasugune stagnatsioon edasi. Vähemalt saab kindel olla, et siin on elatustase siiski parem, kuigi mõne asja eest maksavad nemadki üle. Eraldi välja tuua midagi ei viitsi, nii palju laisk olen küll, aga osa teenuseid on meil tunduvalt soodsamad ja parema kvaliteediga. Võtame kasvõi kinnisvaraturu. Maksud, mida siin maksta tuleb, on lihtsalt üle mõistuse.
Aga nagu ma juba mainisin, siis oma juuri ma siia kinnitama ei jää, pigem on see olnud vajaduspõhine migratsioon ja loodetavasti kodune Tartu ikka pakub tulevikus uuesti kõike seda, millest ma nüüd puudust olen hakanud tundma - üks neist on kindlasti Anne kanalis ujumas käik kell 3 öösel, kui päeval on olnud 35 soojakraadi. Siis on vesi ikka mõnusalt pehme ja soe.

Niiet 2017, tulekuke aasta, palun ole nii hea ja ära enam sitta krae vahele kalla, eksju? Ma saan aru küll, et õnn pole m*nn, mida peos hoida, aga kaua võib?
Samas ei saa midagi halba öelda. Olen õnnelik, et olen mina. Küll mitte selline, nagu ma tahaksin olla, aga ka mitte see nagamann, kes ma olin 14 aastat tagasi.

Kui mõni lugeja veel siia jäänud on, siis andke endast märku. Püüan teemasid mitmekesistada edaspidi. Ma küll ei oska ehk kirjeldada kartulikoore keetmise nüansse, aga ehk midagi mõtleb koos välja, et kuidas ristpistet sooritada valutult või kuidas aknapesemine võiks olla kogupere ettevõtmine.

Seenior.

The New Dark Side of The Moon ehk lahing Tartu müüride all.

Ehk siis... Ahh, ausalt öelda ma ei teagi, mida ma selle kõigega öelda tahtsin... Lihtsalt avastasin, et mul veebipäevik on ilma minuta aega veetnud interneeduses oioi kui ilmatu aja. Tahtsin jälle kätt ajapulsil hoida ja teiega, kallid lugejad, natuke jälle diskuteerida. Või noh, ma peaksin tegelikult kogu selle jamaduse siin nimetama ühe-mehe-orkestriks, monoteatriks, stand-up komöödiaks, pimesikumänguks, klaaspärlimänguks... Või milleks iganes, mis tuju mul parasjagu on.

Aga hakkan teid siis tasapisi jälle kurssi viima asjadega, sest alates aprillist on nii mõndagi juhtunud.

No seda juba teate niigi, et veebruaris Härra kiitusega koolist läbi sai, kevad saabus samuti rõõmu ja tralliga. Suvel aga tekkis peeglisse pisukene mõra.
Peale kooli sain kenasti tööle nigu naksti. Ikka seal, kus ma praktiseerimas käisin eelnevad korrad ja oli asi otsustatud. Ikkagi autoesindus ju.
Mida aga aeg edasi, seda pisemaks minu töötasu kahanes võrreldes eelmise praktika-suvega ja siis tekkis väike nördimus, kui hakkasid arvele tekkivad numbrid algama mitte enam 5'ga, vaid lausa 4'ga. Heakene küll, elukaaslasega ikka leidsime endas jõudu ja saime hakkama. Võtsime juuli lõpul omaette pesa ja oleme end piskukesega suutnud kenasti ära majandada.
Nüüd ma teen väikese hüppe grammike ajas tagasi...

Nimelt teen nüüd väikese lõigu pühendusega oma kallile kursuse juhatajale, kes paraku võitluses raske haigusega, siiski kaotajaks jäi ja alles nüüd hiljuti ka meie seast lahkus. Kurbus on hinges siiani, kuid vähemalt jääb Urve meile igaveseks. Olime tema parimad ja ühtlasi ka viimased õpilased läbi aegade, nagu ta ise veel ütles viimasel kokkutulekul juulikuus. :)

No ja siis saabus ka suve lõpp ja otsustasin, et aitab! Kui tahan ikkagi ennast tõestada, oma harituse väärselt, siis pean miskit oma elus ringi sättima. Seda ka tegin. Vahetasin töökohta.
Kui keegi vajab varuosi oma autole või lausa vajab nende külge keeramist, siis i'm your man! Autoeksperti töökoja uksed on alati valla!
Okei, mitte alati. Nädalavahetustel peab ikka puhkama ka, onju? :)
Aga seda ütlen küll, et parem karta, kui kepse mööda tänavat üles korjata -

 Sellise filtri võtsin välja mitte väga palju sõitnud Peugeot' märki kandvast autost. Ilmselt oli tegu järjekordse "hooldusvaba" autoga, millega ainult sõideti. Ehk siis hoolitsege oma neljarattalise eest.

No igatahes võitsin uute kolleegide südamed, võitsin palgas, võitsin ka töökeskkonnas. Oleme seal hetkel kolmekesi: no mind poisinäoga kutti teate te niigi, lisaks on minuga üks Kaido-nimeline minuvanune mees, kes on seal firmas juba oioi kui kaua olnud ning tema eriala on rohkem elektriline. Teine mees on 40ndates Toomas, kes on üks igavene naljahammas ning iga õhtu pean ma valusate kõhulihastega koju minema.
Vähemasti on üks mõnus seltskond, kuigi alguses oli ikka raske end sisse elada. Noh, teate seda tunnet isegi ehk? Et selline kõhklev, arg, samas uudishimulik ja ergas meel, et mis värk on. Ja kesse ikka naljade peale naerab, kui ise nalja ei tee. Nii me seal lõkerdame isekeskis. Vastasmajas elab üks ärev tibinas, kes suvel käis bikiinides muru niitmas ning õunu korjamas ja veel sügistuulte saabudeski käis üsna "minilt" riides, et meil võtmed käest ikka kukkusid. Pole ime ka ju - töökoja välissein on klaasist. :)
Nüüd paraku on külmad ilmad muutnud ilusa tibi Apple arvuti ekraani taga karvaseks tüübiks. Kaldun arvama, et neidis õpib kusagil mujal lihtsalt. Et siis ootab suve jälle valvelseisangus.

Suve veetsin ka Moskvitši kallal.

Täpsemalt öeldes, minu mosse saaga sai alguse juba 5 aastat tagasi, kui sõber omale uuesti klassikat otsis ja valik mossedel pidama jäi. Toona sai siis veetud talle koju 81.a kroomitud nina ja uksesangadega 412. Elasin kõik järgnevad aastad talle kaasa ning lõpuks pakkus ta seda mulle, kuna tema masinapark ikka 3 autoga liig suureks jäi. Võtsin mosse oma hoole alla ja sai uuesti elu sisse puhutud. Rõõmu jätkus paraku üürikeseks, sest töökoha vahetus eeldas, et ma viin auto endaga kaasa ja kuna seal ma teda kaua hoida ei saanud, siis loovutasin ta hetkel kehtiva valuuta eest oma kallile kursavennale, kes temast on nüüdseks väga kena kaunitari välja voolinud. Selles mõttes ma ei kahetse.
Kuna aga Mazda vist solvus kõige selle peale, siis otsustas temagi oma naiselikku poolt näidata ja pirtsutas nii kaua, kuniks mu jalameheks jättis. Algul jäi linna peale maha jupikaupa, kuniks terves tükkis elutuks muutus. Mis seal's ikka, pael külge ja minekit.
Nüüd on elu niivõrd heaks läinud, et ostsin omale diisel-Volvo. Tuli odavam, kui hakata vana lappima. Nüüdseks on ka muidugi vana jälle sõitev ja ilmselt läheb turule nagu kärakas liha. Minust kahe auto pidajat väga ei ole, on ajalugu näidanud. Ja ei valeta ajalugu ka seegi kord. On teine isegi mind pea 6 aastat muretult teeninud. Volvo lihtsalt on samm edasi mugavuses ja võimas diisel ei kuluta eriti kütust ka. Kohati tundub, et lausa aurude pealt sõidaks.

Näitan ühe pildi ka oma Rosinantest:

Kes ütleb, et laibavedaja auto, kes ütleb, et tank. Minu jaoks mõnusalt mugav sõita, ruumi on rohkelt, väikesed ülalpidamiskulud ja kõikse tähtsam - lapseiste sisse ehitatud. Olgu ette ära öeldud, et lasteistet hakkab mul järgmisest aastast vaja minema. Aga see on ka praegu kõik, mida avaldan, ametlik teade tuleb kunagi hiljem.

Wilson - minu kass - elab ikka oma vahvat kassielu. Kõik kes külas käivad, peavad saama tunda tema nurrumist ja süles siplemist, kuniks riided karvased. Vähemasti nii arvab peategelane ise. Vahest on ta nii tore, et nunnumeeter on sajaga läbi lae - tuleb õhtul jalgade juurde magama, vahest lausa teki allagi. Tuleb nurrub, ja siis jääb sülle magama.

Aga siis saab järsku nunnu otsa ja tuleb see kraakleja välja, kes avab ise uksi, tõmbab ümber prügiurni, varastab leiva pealt vorsti, tõmbab lõuga kardinapuu peal ning lõhub ära kuivatusrestid. Viimase osas tegin nüüd südame kõvaks ja vanemad kinkisid ühe kallima ja loodetavasti Wilsoni-kindlama, et siiani on nüüd paar kuud juba see vastu pidanud. :) Et siis ilmas võib olla lollikindlaid asju, aga enne mina neid ei osta, kui asi on Wilsoni-kindlaks tehtud.

Aga et siis praeguseks vist siit Taaralinnast hetkeks eetrivaikus. Jõulud tulemas, rahad tahavad kulutamist, peod pidamist. Uus aastagi ei jää enam kaugele.
Ehk jõuan ühe postituse ikka välja võluda, et nagu noh nii jõulude prelüüd.

Ciao!

Eesti Rallilugu.. jätkustoori.

Heakene küll. Nüüd olen paar päeva saanud kosuda sellest, et näen kakijunne lume alt ilmumas, et kui lause " arglikult ilmuvad seelikute alt põlved", siis "arglikult ilmuvad jääkihi seest koerajunnid" oleks paslikum.
Aga eks ma saan üle, esimene vihmasabin ehk lahustab selle jama ära ja saab jälle puhta jalaga töölt koju minna. :)

Aga eelmise korra jätk siis.
Sai mainitud korra siin nimekaid härrasid, eks ma üritan väheke nüüd end kokku tõmmata ja meelde tuletada, mis ma siia kõik kokku olen luuletanud... Et keegi oluline mainimata ei jääks..

Alustame siis sellest müstilisest tähekombinatsioonist. Paljud on minu käest küsinud, et mäsasi tuu almahvüü um?
ALMAVÜ ehk Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing (vene keeles: ДОСААФ) ongi siis nõukogude aegne organisatsioon, mille abil sai tol ajal kõike korda saata, kui olid piisavalt tahtejõuline ja suutsid oma soovid läbi suruda. Rääkimata ALMAVÜ kaudu endale magusa töökoha saamisest... :)
ALMAVÜ loal said moodustatud ka erinevad ralliorganisatsioonid ja spordiklubid, kust kasvasid välja tublid rallimehed.
Järgnevad nimed on välja nopitud internetiavarustest ja ühest Eli Kaldma sulest ilmunud raamatust.

Aleksander Tõkke - 

esimene eesti rallisõitja, kes koos A. Saarmiga võitis NSV Liidu meistritesõidus teise koha medali ja seda aastal 1958. Mitmeid kordi on ta veel startinud ja saanud veelgi ühe, vähem säravama tulemuse, kuid edasine elu on keerelnud pidevalt ümber autode ja oma elust pühendas ta järgnevad veerand sajandit, õpetades teisi ja arendades oma lemmikspordiala. Oli ka palju aastaid rallikomitee esimees.

Alfred Saarm - alustas oma autopedendust aastal 1934, kui ta töötas Tallinnas Fordi esinduses. Tollal küll autosporti ei eksisteerinud, kuid kui asi hakkas vaikselt edenema, siis esimene suur võit 1958.a pani hamba verele ja oma ustava Pobedaga võitis veelgi mitmeid sõite. 1965.a osales ta mehaanikuna ka Monte Carlo rallil ja jagas hiljem oma kogemusi noorema põlvkonna rallimeestele.

Uno Aava -

 kes siis seda meest ei tea. Olles küll Urmo Aava isa, kuid ajalugu peidab endas hulgaliselt rallimomente. Esimene armastus oli siiski sport, aga siis avastas ta enda jaoks mootorid. Siiski alustas ta mootorratastel, kuid 1956.a toimus üle-Eestiline tähesõit, mis andis innustust ka suures pildis kaasa lüüa.
Uno Aava sai esimese eestlasena ka NSVL teenelise meistersportlase tiitli. Ta on osalenud ka (kuri)kuulsal Sajandi rallil ning palju muid sõite-võite meil ja mujal. Ta on olnud ka paljude 70-80ndate võidusõitjate treener ning pikki aastaid ka juhtinud rallikomiteed. Kõige põnevamad on lugeja (ja ka minu) jaoks siiski hetked Sajandi rallist, mida üritan ka sõnasõnalt siia kopeerida. :)
Pildil Uno Aava ning Raido Rüütel Saarema Ralli eel 2007, kui Uno Aava pidi roolima Gaz 21 VIP autot.

Gunnar Holm - 

on teine NSVL teeneline meistersportlane. Teenitud aunimetus muidugi tuli alles peale paari dekaadi arutut kihutamist GAZ-21 autodel. Olles samuti mootorratta taustaga, pühendas 1958.a 25-aastane nooruk end täielikult autospordile ning esimene hooaeg oligi rohkem käesoojendus. Järgmisel aastal löödi käed Hans Rüütliga ning võitudeseeria algas. Kaasa arvatud ka London-Mexico trassil toimunud gigantrallil, kus saadi lausa oma klassis kolmas koht! Pildil G. Holm kaardilugejana ning Vladimir Bubnov Moskvas. 1970.










Hans Rüütel - 

kindla peale üks Eesti ralliasjanduse alustalasid.  Algusaastatel peeti teda Eesti parimaks tituleeritud, saavutas ta kindla käega palju võite nii meil kui mujal maailmas. Olles mentor paljudele, sai ka tema poeg, Raido Rüütel, sellest indu ja saavutas mitmeid liidu- ja rahvusvahelisi võite. 46-aastaselt loobus ta tippspordist, kuid jätkas siiski kohtuniku ja mehaanikuna.

















Eedo Raide - eelkõige tuntud moodsal ajal BMW sõidukoolitajana, kuniks vikatimees ta 2010.a meie seast viis, kuid paljud ei teagi, et ka tema oli U. Aava ja teiste kõrval päris arvestatav rallimees, kellele vandusid alla nii mõnedki parimad. Tema hiilgeaeg oli rohkem 70-80ndad, kuid see on vähetähtis fakt selle kõrval, et poisikesed said nautida meisterlikku sõitu raja ääres. Meeskonna treeneriks ofkoors Aleksander Tõkke.

Pildil on Eedo Raide sinistes tunkedes, tema selja taga kaardilugeja ja hea kolleeg Georg Valdek. Keskmised on Udo ja Hardi Mets ning päris taga Urmas Püssim ja Aare Klooren. 

Vot siis... Sellised mehed olid rallispordi kuldajastul tegusid tegemas. Raudsed mehed, kes keerasid veel raudsemate autode rooli.
Täielik respekt.

Aga et siis järgmistes osades püüan teieni tuua Uno Aava päeviku 1968.a toimunud London-Sydney maratonrallist. Julgen lubada, et huvitav lugemine. :)

Eesti ralliajaloo algus...

Ehheee.. Tervitused peale pikka vaheaega.
Esiteks, pole väga olnud aega, et üldse veebilugude peale saaks mõelda ning teiseks - no millest ma kirjutan?
Paistab, et siiani ikka lugejaid on jagunud, järelikult kellelegi see ikka korda läheb. :)

Aga jätkakem siis...

Nimelt siin üks õhtu enne uinumist jäi mul näppu üks raamat, mis küll pea sama vana, kui mina, kuid pajatab alguslugusid meie, eestlaste, teekonnast rallimaailmas. Kuna Gunnar Holm, Väino Paasik, Hans Rüütel ja Julius Johanson ei ütle teile midagi ilmselt, siis Raido Rüütel ja Urmo Aava isa - Uno Aava - ütleb kõigile midagigi.
Kuna eelmainit härra saab sellel aastal lausa 85-aastaseks, siis ongi seekordne postitus kübara kergitus meie tublidele nimekatele sportlastele, kes omal ajal ralliasjandusele alused tegid.

Esimene võidusõit?
No selle üle käivad arutelud, kuid kindel fakt väidab, et 1894.a korraldati Pariisi lähistel (Pariis-Rouen) võidusõitmine auru- ja bensiinimootoriga sõidukite vahel. See pidi siis selgitama, kumb on parem, kummal on rohkem tulevikku. Võistlusmaa oli 126km pikkune. Ja läkski lahti!
Registreeritud oli tervelt 102 ekipaaži ning eelkatse oli 50km, mis tuli läbida 4 tunniga. Selleks võimelised olid vaid 14 bensiiniautot ja 7 auru jõul liikuvat sõidukit. Ehkki võistlusdistantsi keskmine kiirus oli vaid 10.5km/h, siis oli selleski rohkelt väljasõite, lagunemisi ja muid viperusi, mis tähendas, et 126km finišis oli vaid 13 bensiinimootoriga ja 2 aurumootoriga autot.
Esikoha võttis, arvatagi, prantslane ja autotööstur Albert de Dion isiklikult. De Dion sõitis 20-hobujõulise aurumasinaga ning tema kannul bensiinimootoriga autod - vennad Peugeot'd ning Panhard & Levassor. Auhindu siiski anti mitte niivõrd kiiruse eest, vaid rohkem selle eest, kuidas autod vastu pidasid ning nende käsitsemislihtsus, sest teadagi, et tollel ajal erines autode juhtimine suuresti tänapäevasest roolist ja pedaalidest.
Võitja keskmine kiirus tuli 22.5km/h. Eriauhinna sai härra Daimler, kuna lõpetanud autodest üheksal oli tema bensiinimootor.
Roueni sõit oli käkitegu selle kõrval, mis järgmisel aastal lahti läks!

1895.a moodustati Pariisis esimene autospordiorganisatsioon Automobile Club de France.
Ja saigi nüüd tuult tiibadesse korralik võidusõit. Enam ei tehtud sellist "soojendussõitu" nagu oli Pariis-Rouen. Nüüd korraldati 1175km pikkune mõõduvõtt, mis juba rõhus rohkem kiirusele, kui vastupidavusele. See omakorda sundis konstruktoreid oma autosid täiendama. Olgu siis ära öeldud, et auruautodest lõpetas vaid 1 ja seegi viimasena. Võitjaks oli Emile Levassor, Daimleri 4-hobujõulisel autol, keskmise kiirusega 24.5km/h.
Siitpeale algatati võidusõite ka teistes riikides ja need omandasind üha rohkem tänapäevase võidusõidu iseloomu.

A millal siis siin see rallivärk üldse pihta algas?

No esimene auto, õigemini automobiil, ilmus Vene pinnale 1891.aastal. Juhtus see Odessas ning rahvale näidati raha eest 1.5-hobujõulist "Benz"-märgiga iseliikurit. Läks mööda kõigest 5 aastat ja venelastest insenjöörid olid juba valmis viksinud OMA sõiduki, millel tervel 2 hobujõudu.
Ja esimene võidusõit toimuski 1898.a sügisel Peterburi lähistel, kus 42km pikkusel maanteesõidul osales tervelt 7 sõidukit. Võitis selle sõidu P. Beljajev kolmerattalisel, millel 0.75 hobujõudu ning hoolimata lumesajust ja teede halbadest oludest, saavutas ta keskmise kiiruse 25.5km/h. Seda sõidukit siiski peeti rohkem mootorrattaks, sest kui korraldati sõit Moskva-Peterburi, siis kolmerattaline saabus finišisse 26 tunni ja 57 minutiga, kuid teise koha saanud auto viibis trassil tervelt 42 tundi ja 59 minutit.
Aastal 1900 asutatigi siis Venemaal esimene Auto- ja Jalgrattasõitjate Ühing.
1910 hakati tootma Riias sõiduautosid "Russo-Balt". See 4.4-liitrise mootoriga siresäär saavutas oskusliku juhi käes 129km/h ning oli üllatavalt vastupidav, et 1912.a jaanuaris korraldatud 3520km pikkusel Monte-Carlo rallil saavutati üheksas koht ja eriauhind vastupidavuse eest. Peaaegu et üldse polnud probleeme.
Sama aasta sügisel sõitis sama auto 4492km pikkusel Hispaania rallil ja sai karika vastupidavuse eest ning neljas koht vastava kubatuuriga masinate klassis.

Esimene auto Eesti kubermangus tekkis 1901.a. See oli seesama kolmerattaline "mootorratas".
Korralik auto, millega sõita ka kannatas, tuli aegu hiljem. Sinnamaani said kohalikud ainult nautida seda tagaajamist, mida korraldasid Peterburi Automobilistide Ühing, kui nad Peterburist tulid üle Eesti pinna Riiga ja siis ringiga Kiievi kaudu Moskvasse põrutasid. Toimus see siis täpsemini 1912.a.
Samal aastal korraldati veidi kohalikum võidusõit Tallinn-Märjamaa-Tallinn, millest võttis osa ka tallinlane Julius Johanson. :)
Ja nii ta läks.

1921.a sügisel korraldati Tallinn-Rapla-Tallinn võidusõit, mille võitis Julius Johanson, autoks 16-hobujõuline "Delage".
Üldse tollel hetkel oli Eesti pinnal ehk natuke rohkem, kui 100 motoriseeritud sõidukit. Täpsemad andmed on ilmselt vaid Maanteeametil/Maanteemuuseumil.

3 aastat hiljem polnud seis palju parem, sest auto omanikeks olid endiselt vaid rikkurid ja autospordigagi said tegeleda vaid varakamad. Sellest ka nimetus - härrasmeeste vabaaja meelelahutus ning kandepind veel meie maal üsna pisike, kuid Eesti Autoklubi moodustati sellegipoolest ning 1929.a võeti meid ka Rahvusvahelise Tunnustatud Autoklubide Liidu koosseisu. Tänu sellele saime nii mõnegi õiguse ja paraku ka kohustuse.
No vähemalt kaasnes ettepanek korraldada Tallinnas üks Monte Carlo ralli stardipaik. Ja tehtud ta saigi.
1930.a 25. jaanuari hommikul ootasid ligi 20 osavõtjat starti nelja tuhande kilomeetri pikkusele katsumusele. Estonia eest antaval stardil osalesid ka eestlased Zimmermann ja Johanson autol "Auburn". Tuhanded tallinlased pealt vaatamas. Kuigi esimene osavõtt ei olnud eriti edukas, siis kogemused ja teadmised kulusid marjaks ära ja seetõttu oligi edukaim eestlane Monte-Carlo rallil hoopis Karl Siitan, 1937.a võidusõidul. Koos Zimmermanniga lõpetasid nad karistuspunktideta ja see juba oli suur asi. Järgmisel aastal sai seesama duo Balti riikide parima võidusõitja karika ning auhind on nüüd igavesti mängus, seda antakse välja siiamaani, aasta parimale rallimeeskonnale.

Ja nii see eluke käima läks. Hakkasid käima meil väliskülalised ja meie osalesime välissõitudes. Kiirustest nii palju, et 1945.a korraldatud 1-kilomeetri kiirussõidus saavutas A. Zimmermann 168.2km/h. Ja siitpeale hakkasid meie autoasjanduse funktsionäärid korraldama ralliiseloomuga sõite, täpsussõite, kiirusvõistlusi ja muid üritusi. Muidugi suurt hoogu sisse ei saanud ikka, kuna endiselt oli auto ikkagi luksusese ja vaid vähesed said seda lubada. Seetõttu 1949.a lõpetati Autoklubi tegevus ning autosportlased jagunesid ALMAVÜ organisatsioonidesse. Autosporti hakkas juhtima riiklik tase.
Kui sõja lõpuga esimene ehmatus mööda sai, siis saadi reorganiseerimisest üle ning hakati jälle rallijutte rääkima natuke kõvema häälega ja sedasi juhtuski, et 1957.a startis Eesti 6-liikmeline meeskond Moskva katserallil ja sealt saadi indu edasiseks.

Mis aga juhtus edasi, seda ilmselt pajatan järgmises postituses, jääge kuuldele. :)

Seenior ootab eksamit.

Nonii, pole vist juba väga kaua siia jõudnud midagi toksima, olen muidu täitsa olemas. :)

Mis siis vahepealt uut on ka?

Well, viimane postitus oli vist millalgi eelmise aasta lõpus, vana mälu noh, kohe ei mõika ju. Eelsüüde ilmselt ära. Olid siis enamvähem jõulud, veel kehvem aastavahetus. Ei ma ei mõtle siin ennast, pigem seda sitta suusailma, mida meil niigi 24/7 aastaringselt taevast sajab. Jah, justnimelt - see hetk, kui me rakette tahtsime taevasse saatma hakata, kallas nigu oavarrest, tükk tegu oli, et tšäks ära kustuks ja et süütenöör ikka igati tasemel oleks. :) No lõpuks õnnestus kolmanda korraga või nii. Olid ilusad paugud, mis sest, et naabrid juba ammu olid tuppa läinud.

Noh, ja siis minu aasta jätkus sellega, et oli vaja hakata kutseeksamiteks valmistuma.

Kui alguses sai veel usinalt korratud ja loetud ja harjutatud testigeneraatorites, siis lõpuks oli - FUCK THIS! ja hakkasime ühikas hoopis võrgus Delta Force'i taguma. Tundus igatahes huvitavam, kui lambdaandurit signaali järgi eristada. Ega ma siis see ainuke agitaator olnud, eks ikka teised ka. Kambavaim ja -võim.

Ja nii me tegime siis mitu õhtut-ööd jutti. Päevad enne eksamit sai veel terve öö üleval oldud. Kui nüüd täpsem olla, siis ühel õhtul hakkasime Raivoga veel asju üle kordama ja noh, eks ikka asja juurde käivad snäkid, kohvid, praed, pitsad, moosisaiad ja muud lõbustused, mis jumala eest! on kõike muud, kui õppetegevusega seotud. 

No ja siis leidsimegi kell 4.40 hommikul, et vist on juba pointless magama minna, sest siis raudselt enne lõunat siibreid lahti ei saa. Rääkimata sellest tuumapohmellist, mis siis alati sellega kaasneb, kui unerežiim paigast ära on.

Aga kuna uni on meie sõber, siis teda peab hoidma, viskasime ikka küljed maha ja sai vähe tukastatud.

Eksami hommik ei olnudki eriti närvesööv. Võin tuua oma kogemuse keskkooli lõpust, kui enne igat eksamit sai närveldatud nii, et vererõhu mõõtmiseks ei piisanud ka terve maailma aparaatidest.

Seekord oli kuidagi laadna olek, kõmmutasin kõik testid positiivse peale ja sai külma rahuga arvutiklassist ära minna. Teooria sooritatud ja lisapunkt ka praktilise tarbeks!

Samal päeval juba tegime närvirahustuseks väikse sõidu Pärnu. Sai seal veidi füüsilist tehtud Kõpsi garaažis, ühtlasi piidlesin ka tema projekti - 77.a Toyota Cressida't. Tegin pilti ka doonorist, mis oma saatust nukralt väljas ootas.

Selle numbriga isend sõitis viimati 2000 oletatavasti ja siit rändab see mootor korralikumale kerele. Ofkoors saab siit ka muud vajalikku, peale pleki paraku.

Aga noh, tore teada vähemalt, et vana raud ei olegi vanaraud.

Mul on paar sellist kursavenda veel. :)

Nii see aeg läks, sisustasime aega tundides käimisega, saime oma hindekesed sisse igale poole kuhu tarvis, pookstavid sinna järgi ning nüüd chillime niisama, kuniks on ka viimane aine tehtud.

Praktika eksam on minul viiendama veebruari hommikul. Teine päev. Järelikult saan esimese päeva juntsudelt uurida, mis värk toimub. Mütsiga ma lööma päris ei lähe, eks ole neid teadmisi ja oskamisi ka juba omajagu, panustan oma kustumatule sarmile. :) No selge see, et autotehniku eksamil ei hinnata omletivalmistamise oskust, kuigi väljalaske kollektori peal olen sealiha pipra ja maitseainetega ennegi küpsetanud. Selleks sobis vana BMW rida-kuus ideaalselt. Tartus paned liha ja kartulid peale, siis Käreveres võib juba kontrollida ning Laevas peaks asi valmis olema. Ikkagi kohati 300+ kraadi. :) Vanad Suzukid oskavad väljalaske täies pikkuses punaseks lasta, vaat, kus seal oleks alles küpsetusahi. :P

Aga noh, oma kokasaadet ma siiski tegema ei hakka. Äärmisel juhul võin kunagi Jutupliiatsi uuesti avada.

Vahepeal sain siin ka KuMus käidud. Vaatasime moodsat klassikalist kunsti jälle. Nojah, mina olen käinud ka siis, kui KuMu avati, paraku olid avatud seekord vaid 3 korrust, ülejäänud remondis. Aga no hinde kätte saamiseks oli tarvis vaid kohale tulla. Sain oma kätte bussi ohjad. Kappasin päris eduka tempoga.

Oli päris huvitav ja mõnus kogemus tagaveolise bussiga kangutada.

Viisin oma kaaskannatajad Tallinnas ka kallisse kohta - Statoil.

Kahjuks on see putka siin pildil end sulgemas. Avati uus tankla mõnisada meetrit Tartu mnt. edasi.

Aga noh, mälestus sellest tanklast on ikka. On ennegi siin käidud keha kergendamas ja raskendamas ja vana Opeliga sõõrikuid tegemas.

Ja nüüd ongi siis nii, et jutt sai otsa, hetkel keskendun puhkamisele, kordan veel  mõned põhitõed. Veebruaris saab peale eksamit natuke ka juba tööd teha, ehk on märtsis miskit palga moodi asja loota. Tööleping on tehtud, mind leiab edaspidi Tartus Ilmatsalu 28, igaüks otsigu ise, mis koht see on. :)

Aga praeguseks siis side lõpp, raporteerin peale eksamit uuesti. Kaasa võib elada igati. 

Ciao.

Jõulurahu.

Heakene küll, kes arvas, et ma siin nüüd jõulurahust ja muust magusast jahuma hakkan..... siis ega see inimene palju mööda ei panegi, kuigi pigem siiski üritan hoida sellist soliidsemat joont...

Viimast postitust ma enam väga ei mäletagi, aga päris palju on kirjutada ja näidata..

Noh, seda ila pole vist mõtet enam korrata, et LUMI ON MAAS! Aga ma teen seda ikkagi - LUMI ON MAAS! TÄIEGA! Olengi jõudnud ära unustada, milline see õige talv oli, sest eelmine talv jäi poolikuks ja siis kui siin täiega lund viskas, olime mina ja Kaido juba lõunasse lennanud..

Säreveres on ikka selline talv kallal, et autogagi on raske liigelda juba. Viimane kord siin müttasin ühiselamu kõrval nagu mustlane mudas - siple mis sa sipled, mida rohkem sipled, seda sügavamale vajud. Rallimees Simmi on meil selline, kes kohe parema jala sirgeks vajutab, kui auto 2mm juba liigub. 9000 pööret ja VTEC ning kinni ta ongi. Nii ikka ei tohiks, teab ju iga kogenud autojuht, et tasa sõuad, kaugemale jõuad. Ehk siis pikem maa traktori järgi. Eriti veel sellise lögailmaga.. Õnneks nüüd on stabiilselt hoidnud jahedat ja kohati on selline mõnus lumetolm, mis toob kohe meelde 80ndate talved, kui naabrimehe Pobeda ei paistnud hangest väljagi ja mina koos naabrilastega sealt pealt liugu lasime... Olid ajad... Katsu sa nüüd kuskil hanges möllata - üks asi see, et koerad on lume kollaseks värvinud, lisaks on see veel soolamaitseline ning pole harvad juhud, kui keegi on talveks oma Lexuse unustanud garaaži viia ja siis on teede ääres tundmatud kühmud, mida esialgu arvaks, et sahamees on nahka teinud. Aga hoopiski on seal kellegi lowrider peidus, et siis kogemata hanges joostes võid kellegi autosse sisse astuda läbi katuseluugi...

Õnneks keegi kuskil ikka on, et vähemalt nüüd on meil koolis ka sahamees. Viimati liikus lausa sellise pilliga -

Sellisel suurel aparaadil on juhtumisi sama nimi antud, kui minu elukaaslasel, aga see ei tähenda, et mu elukaaslane samat mõõtu oleks. :)

Tulles nüüd tagasi viimase aja sündmusteni, siis miski paar nädalat tagasi sain ühe huvitava kirja, kus paluti mind tulla pidulikule vastuvõtule pealinna, kuna ma olla kirjutanud miski essee ja ma olla saanud preemia selle eest. No heakene küll, auhinnad mulle meeldivad ja üle tüki aja saab jälle lipsu kanda. Hooray!
Kahjuks mul pole videot ega pilti, mis seal täpselt toimus, kuid 13.detsembri hommikul ma päälinna poole teele asusin ja sattusin siis ühele vahvale SA Archimedes poolt korraldatud aastalõpuseminarile. Muu hulgas olid vahvad loengud meie väärtustest ja alustest ning piiramatu kogus kohvi ja suupisteid. Hea küll, piirang tuli siis, kui kohv otsa sai lõpuks.
Peale väikest aperitiivi fuajees algas lõpuks ka see niiöelda pidulik osa ning meid paluti tagasi laudadesse. Üks meeldiv noormees mängis marimba-nimelist riistapuud. Asjatundmatum inimene ütleks, et see on hunnik ahjupuid nööriga vetsutoru peale tõmmatud, mida mängitakse hundinuiadega, aga tegelikult on marimba päris oskust nõudev instrument, mille mängimisega igaüks, k.a mina, hakkama ei saakski.
Peale muusikalist osa said auhinnatud kõik koostööpartnerid, kes seda väärisid ning auhinnati ka projektide abil välispraktikal käinuid.
Minu süda tahtis rinnust välja karata, kui välja anti kolmas ja kaks teist kohta... Ei olnud elus ma arvanud, et ma olen midagi võitnud!
Igatahes värisevate jalgade ja põksuva südamega ma sinna ette astusin. Soojad käepigistused asjaosalistelt ning läksin tagasi lauda. Selgus, et sain auhinna ka pildivõistluselt, seega topeltvõit justkui. Auhinnaraha oli viisakas vähemalt. 650€, 2 diplomit ning elupuu kasvandik.

Selline vahva 13. detsember oli mul. Siinkohal kõigile hääletajale tänu, kes mu jutustust pidasid millegi vääriliseks.
Archimedes on oma kodulehel ka nüüdseks kõik avalikustanud, saan ka siinkohal eku-keku teha. Kõik lugemist väärt materjal:
http://www2.archimedes.ee/hkk/index.php?leht=8#

Lisaks muidugi, et lõpus tehti ka võitjatega pilti, aga need pole veel kuhugi lekkinud, samuti ei näe ka videosid veel interneeduses.

Aga sellega mu nädal ei lõppenud, järgmine päev oli jälle tarvis päälinnas tolkneda. Sedapuhku oli meil ühe õppejõuga ekskursioon Järve Amservis. Peale mida me rõõmsalt läksime tühjade kõhtudega Räägupesa putka juurde ja mähkisin ühe suure topelt-"räägupesa" endale sisse. Peale seda tuli Raivo auto tagaistmel ikka säänne uni, et hakkasime ruttu Fantat jooma, et oleks põhjust metsapeatust nõuda.

Njaa, selliselt me Tallinnaga hüvasti jätsimegi - 90km/h külg ees!

Väike peatus Kosel ja peale seda tuli seltskonnal mõte, et läheks hoopis kelgutama.
No ja nii me siis tegime "Tunne oma kodumaad" kuskil Rapla maakonnas.

Raivo käis all ära, siis proovisin mina ka. Päris FUN oli oldschool-kelguga libistada.

Andy ka just kade mees ei olnud.












Ei suhtkoht huvitav lõpp töökale nädalale. Sain oma praktika ka kaitstud kooliväliselt ja nüüd võib jääda eksameid ootama valvelseisangus. Vaja veel mõned jõulukingid hankida, kuna seegi tähtpäev ei ole enam mägede taga. Siis on mõnda aega madalseis, seda igas mõttes - pole raha, pole tuju... Õnneks on õppematerjalidega aeg sisustatud, polekski aega nagunii seda rahahunnikut kulutada.

Ja noh, pika mula kokkuvõtteks - eile sai käidud kuusejahil. Tõime ära ühe vahva pisikese, nüüd on meil ka jõulumeeleolu ühikas. Ehtisime muidugi käepäraste vahenditega - Push Upi kassett, toruklambrid, mp3-mängija ning muud nänni, mida möödakäijad peale laotavad.


Ah, heakene küll..

Pikk jutt, sitt jutt.
Kui ma enne ei kirjuta, siis soovin kõigile head pühkimist ja palju kingitusi. :)