reede, 6. detsember 2013

The New Dark Side of The Moon ehk lahing Tartu müüride all.

Ehk siis... Ahh, ausalt öelda ma ei teagi, mida ma selle kõigega öelda tahtsin... Lihtsalt avastasin, et mul veebipäevik on ilma minuta aega veetnud interneeduses oioi kui ilmatu aja. Tahtsin jälle kätt ajapulsil hoida ja teiega, kallid lugejad, natuke jälle diskuteerida. Või noh, ma peaksin tegelikult kogu selle jamaduse siin nimetama ühe-mehe-orkestriks, monoteatriks, stand-up komöödiaks, pimesikumänguks, klaaspärlimänguks... Või milleks iganes, mis tuju mul parasjagu on.

Aga hakkan teid siis tasapisi jälle kurssi viima asjadega, sest alates aprillist on nii mõndagi juhtunud.

No seda juba teate niigi, et veebruaris Härra kiitusega koolist läbi sai, kevad saabus samuti rõõmu ja tralliga. Suvel aga tekkis peeglisse pisukene mõra.
Peale kooli sain kenasti tööle nigu naksti. Ikka seal, kus ma praktiseerimas käisin eelnevad korrad ja oli asi otsustatud. Ikkagi autoesindus ju.
Mida aga aeg edasi, seda pisemaks minu töötasu kahanes võrreldes eelmise praktika-suvega ja siis tekkis väike nördimus, kui hakkasid arvele tekkivad numbrid algama mitte enam 5'ga, vaid lausa 4'ga. Heakene küll, elukaaslasega ikka leidsime endas jõudu ja saime hakkama. Võtsime juuli lõpul omaette pesa ja oleme end piskukesega suutnud kenasti ära majandada.
Nüüd ma teen väikese hüppe grammike ajas tagasi...

Nimelt teen nüüd väikese lõigu pühendusega oma kallile kursuse juhatajale, kes paraku võitluses raske haigusega, siiski kaotajaks jäi ja alles nüüd hiljuti ka meie seast lahkus. Kurbus on hinges siiani, kuid vähemalt jääb Urve meile igaveseks. Olime tema parimad ja ühtlasi ka viimased õpilased läbi aegade, nagu ta ise veel ütles viimasel kokkutulekul juulikuus. :)

No ja siis saabus ka suve lõpp ja otsustasin, et aitab! Kui tahan ikkagi ennast tõestada, oma harituse väärselt, siis pean miskit oma elus ringi sättima. Seda ka tegin. Vahetasin töökohta.
Kui keegi vajab varuosi oma autole või lausa vajab nende külge keeramist, siis i'm your man! Autoeksperti töökoja uksed on alati valla!
Okei, mitte alati. Nädalavahetustel peab ikka puhkama ka, onju? :)
Aga seda ütlen küll, et parem karta, kui kepse mööda tänavat üles korjata -
 Sellise filtri võtsin välja mitte väga palju sõitnud Peugeot' märki kandvast autost. Ilmselt oli tegu järjekordse "hooldusvaba" autoga, millega ainult sõideti. Ehk siis hoolitsege oma neljarattalise eest.

No igatahes võitsin uute kolleegide südamed, võitsin palgas, võitsin ka töökeskkonnas. Oleme seal hetkel kolmekesi: no mind poisinäoga kutti teate te niigi, lisaks on minuga üks Kaido-nimeline minuvanune mees, kes on seal firmas juba oioi kui kaua olnud ning tema eriala on rohkem elektriline. Teine mees on 40ndates Toomas, kes on üks igavene naljahammas ning iga õhtu pean ma valusate kõhulihastega koju minema.
Vähemasti on üks mõnus seltskond, kuigi alguses oli ikka raske end sisse elada. Noh, teate seda tunnet isegi ehk? Et selline kõhklev, arg, samas uudishimulik ja ergas meel, et mis värk on. Ja kesse ikka naljade peale naerab, kui ise nalja ei tee. Nii me seal lõkerdame isekeskis. Vastasmajas elab üks ärev tibinas, kes suvel käis bikiinides muru niitmas ning õunu korjamas ja veel sügistuulte saabudeski käis üsna "minilt" riides, et meil võtmed käest ikka kukkusid. Pole ime ka ju - töökoja välissein on klaasist. :)
Nüüd paraku on külmad ilmad muutnud ilusa tibi Apple arvuti ekraani taga karvaseks tüübiks. Kaldun arvama, et neidis õpib kusagil mujal lihtsalt. Et siis ootab suve jälle valvelseisangus.

Suve veetsin ka Moskvitši kallal.

Täpsemalt öeldes, minu mosse saaga sai alguse juba 5 aastat tagasi, kui sõber omale uuesti klassikat otsis ja valik mossedel pidama jäi. Toona sai siis veetud talle koju 81.a kroomitud nina ja uksesangadega 412. Elasin kõik järgnevad aastad talle kaasa ning lõpuks pakkus ta seda mulle, kuna tema masinapark ikka 3 autoga liig suureks jäi. Võtsin mosse oma hoole alla ja sai uuesti elu sisse puhutud. Rõõmu jätkus paraku üürikeseks, sest töökoha vahetus eeldas, et ma viin auto endaga kaasa ja kuna seal ma teda kaua hoida ei saanud, siis loovutasin ta hetkel kehtiva valuuta eest oma kallile kursavennale, kes temast on nüüdseks väga kena kaunitari välja voolinud. Selles mõttes ma ei kahetse.
Kuna aga Mazda vist solvus kõige selle peale, siis otsustas temagi oma naiselikku poolt näidata ja pirtsutas nii kaua, kuniks mu jalameheks jättis. Algul jäi linna peale maha jupikaupa, kuniks terves tükkis elutuks muutus. Mis seal's ikka, pael külge ja minekit.
Nüüd on elu niivõrd heaks läinud, et ostsin omale diisel-Volvo. Tuli odavam, kui hakata vana lappima. Nüüdseks on ka muidugi vana jälle sõitev ja ilmselt läheb turule nagu kärakas liha. Minust kahe auto pidajat väga ei ole, on ajalugu näidanud. Ja ei valeta ajalugu ka seegi kord. On teine isegi mind pea 6 aastat muretult teeninud. Volvo lihtsalt on samm edasi mugavuses ja võimas diisel ei kuluta eriti kütust ka. Kohati tundub, et lausa aurude pealt sõidaks.

Näitan ühe pildi ka oma Rosinantest:


Kes ütleb, et laibavedaja auto, kes ütleb, et tank. Minu jaoks mõnusalt mugav sõita, ruumi on rohkelt, väikesed ülalpidamiskulud ja kõikse tähtsam - lapseiste sisse ehitatud. Olgu ette ära öeldud, et lasteistet hakkab mul järgmisest aastast vaja minema. Aga see on ka praegu kõik, mida avaldan, ametlik teade tuleb kunagi hiljem.

Wilson - minu kass - elab ikka oma vahvat kassielu. Kõik kes külas käivad, peavad saama tunda tema nurrumist ja süles siplemist, kuniks riided karvased. Vähemasti nii arvab peategelane ise. Vahest on ta nii tore, et nunnumeeter on sajaga läbi lae - tuleb õhtul jalgade juurde magama, vahest lausa teki allagi. Tuleb nurrub, ja siis jääb sülle magama.

Aga siis saab järsku nunnu otsa ja tuleb see kraakleja välja, kes avab ise uksi, tõmbab ümber prügiurni, varastab leiva pealt vorsti, tõmbab lõuga kardinapuu peal ning lõhub ära kuivatusrestid. Viimase osas tegin nüüd südame kõvaks ja vanemad kinkisid ühe kallima ja loodetavasti Wilsoni-kindlama, et siiani on nüüd paar kuud juba see vastu pidanud. :) Et siis ilmas võib olla lollikindlaid asju, aga enne mina neid ei osta, kui asi on Wilsoni-kindlaks tehtud.

Aga et siis praeguseks vist siit Taaralinnast hetkeks eetrivaikus. Jõulud tulemas, rahad tahavad kulutamist, peod pidamist. Uus aastagi ei jää enam kaugele.
Ehk jõuan ühe postituse ikka välja võluda, et nagu noh nii jõulude prelüüd.

Ciao!


Postita kommentaar