Eksole tõsi ju? Või mis?
No tere tere, kulla lugeja. Aasta on mõne numbri võrra nihkunud, kui viimane postitus end ilmutas...
Pean vabandama. Kes osanuks arvata, et elu nõnda kiireks läheb, et kuigi õhtuti istud sinist valgust eritava ekraani taga ehk isegi kolmandama või neljandama hommikutunnini, et hommikul kell 8 tööle ilmuda punetavate silmadega, siis ei jagu seda mõnda minutitki, et ajaveebist läbi hüpata ja mõned korrektuurid sisse viia.
Kurb on muidugi tõdeda, et ka palju sõpru on läinud. Kes teise riiki, kes teise ilma...
No mis siis on muutunud viimase 3 aastaga?
Kõige tähtsam muutus ikka seondub perega. Abielus, 2 imelist tütart, kes vahetpidamata "issitavad" ja mõnikord öösiti magada ei lase. Esileedi on mul rauast, vähemalt siiani. Aga mõistan probleemi tõsidust, et kui öö jooksul ikka saad napi tund aega kokku unenägusid, siis olgem ausad, ise oleks ka pissed-off, kui vaatad head filmi ja poole filmi pealt näiteks elekter kaob. Aga lapsed on lapsed. Vahel haiged, vahel kasvavad hambad. Õnneks on suuremad jamad möödas, mis nende mõlemaga algul oli, et mööda arste ainult jooksegi. Hetkeks tundus, et lapsed on vist arstide suurim tuluallikas. No nännitootjatele on need ammusest ajast tuluallikas. Kui vaatad isegi poes ringi, et lapsele vaja uusi riideid või jalanõusid, siis mõtled korraks endamisi, et huvitav, mitu särki või sandaali ma omale saaksin selle raha eest. No mänguasjadest ei räägigi. Autotki on odavam pidada, kui lapsele lelusid kuhjata. Õnneks on olemas vanavanemad, kes hoolitsevad, et lapselapsed ei oleks paljad, näljas ja igavusse suremas. Tänu jumalale vanavanemate eest!
Issi staatus on mul alles kolmandat aastat, seega midagi põhjapanevat ma midagi välja tuua eraldi ei oska. Eks mõne asja õpid isegi alles vanas eas, kui tuleb hakata võimalikke väimehi majast eemal hoidma. Samas saab kindlasti öelda, et lapsesaamine ei ole mingi takistus ega ka see, et päriselt on asi palju lihtsam, kui pealtnäha paistab ja see rõõm, mis sa sellest saad, kui laps sinuga mängib või kui ta üritab oma väikeste käekestega näiteks massaaži jäljendada või kui ta tassib kõik oma nukud ja lelud sinu juurde voodisse, et pühapäeva hommik koos sinuga teki all veeta, siis see rõõm tasub kuhjaga ja enamgi selle, mis sa tema heaks teha saad või tegema pead.
Oli hiljuti siin vestlusring, kus oli teemaks lastesaamine ja muud hädad. Ega peale nutu ja halamise muud ei kuulnudki, et pidudel jääb käimata ja mehi ei saa koju tassida ja üldse läheb nii palju raha mähkmete peale, mida muidu saaks ripsmetuši, Gucci käekoti ja kõva näokrohvi peale raisata. Mehed on selles suhtes lahedamad, võetakse kapist järgmine õlu, kork lendab susina saatel kolinaga nurka ja peale kosutavat sõõmu tekib tõdemus, et "pohui, saab, mis saab!"
Chill.
Aga vaat, kui oled autoarmastaja, nagu mina, siis esimese asjana tasub istmetele hankida katted. Kui pikem sõit on ees ja esileedi on juhtumisi põnnidele küpsist jaganud kehakinnituseks, siis võib enam kui kindel olla, et suhu jõuab sealt 40% ja ülejäänud - teadagi - istme alla, polstrite vahele, vaiba sisse. Mõnikord autot koristades, võiks julgelt uue paki küpsiseid jääkidest kokku panna. Siiani tehtud leidudest võib märkimisväärseteks lugeda loendamatu hulk patsikumme, üllatusmuna poolikuid nudinaid, juba mainitud söögijäänuseid. Aga õnneks on nahkpolster, väga ei morjenda, et peab niiske lapiga aegajalt istmeid üle käima. Uus auto saigi soetatud selle nahksisu kriteeriumiga, et oleks enda elu ka veidi lihtsam. Iga kuu 2-3 korda keemilist pesu hakkab lõpuks rahakotile ka mõjuma, 100 eurot per kord. Selle raha eest võiks juba endale märgpesuri muretseda ja siis imeda nii, et halb hakkab.
Ülejäänud elukorraldus on mul veidi ligadi-logadi. Üleüldse, hetkel seda kirjutades, on minu asukoht naaberriigis üle lahe. Vihjeks, et algustäht on S ja lõpus on E ning see ei ole Sierra Leone.
Ma ei ole siin kaua olnud, samuti ei kavatse siia kauaks jääda, aga Eestis võttis võimust mingi uus töötulaine, mis mind ligi 9 kuud kodus hoidis. Ei saa salata, et see mõjus muserdavalt kõigile. Esileedi oli päris torssis, sest peab iga õhtu magama depressiivse kodaniku kõrval, kellel peas vaid muremõtted, mis vaheldusid sellega, et töötu toetus, mida riik annab 75 eurot, et kui palju meetreid nööri selle eest saaks. Ja nii iga öö 9 kuud järjest. Laste ees ei saa nukker olla. Nad võivad olla küll alles paariaastased, aga johhaidii, kui hästi nad ära tabavad, kui sul ei ole kõik korras. No ja rääkimata muudest pereliikmetest...
Ja nii ma siin olen juba mitu-mitu kuud nühkinud laevadega merd mõõta. Siinpool lahte tegelen ma abitöödega katusefirmas. Eesmärk oli täita tekkinud rahaline kriis, mis tänaseks veidi küll lahenenud, aga siin riigis uus majandussurutis alles algab ja ei ole ka siingi midagi kiita. Kohalikud, kes siiani said häid toetusi, on nendest ilma ning riik on vastu lausunud, et kodanikud on niigi juba 8 aastat ette ära elanud, et nüüd oleks aeg riiki natuke toetada. Ja siis tuleb Soome valitsus ideega hakata maksma kodanikupalka. Täiesti lambikas mõte. Võetaks ette töötud, kellel mingi ongelma on tööle saamisega või mõni raskem takistus, hakatakse neile maksma täitsa mitusada euroraha kuus ja asjal on konks - sellest ei saa keelduda! Esialgu on plaan paarituhande töötu jagu, eks siis ole edasi näha, kas majandus veidi elavneb või jääb samasugune stagnatsioon edasi. Vähemalt saab kindel olla, et siin on elatustase siiski parem, kuigi mõne asja eest maksavad nemadki üle. Eraldi välja tuua midagi ei viitsi, nii palju laisk olen küll, aga osa teenuseid on meil tunduvalt soodsamad ja parema kvaliteediga. Võtame kasvõi kinnisvaraturu. Maksud, mida siin maksta tuleb, on lihtsalt üle mõistuse.
Aga nagu ma juba mainisin, siis oma juuri ma siia kinnitama ei jää, pigem on see olnud vajaduspõhine migratsioon ja loodetavasti kodune Tartu ikka pakub tulevikus uuesti kõike seda, millest ma nüüd puudust olen hakanud tundma - üks neist on kindlasti Anne kanalis ujumas käik kell 3 öösel, kui päeval on olnud 35 soojakraadi. Siis on vesi ikka mõnusalt pehme ja soe.
Niiet 2017, tulekuke aasta, palun ole nii hea ja ära enam sitta krae vahele kalla, eksju? Ma saan aru küll, et õnn pole m*nn, mida peos hoida, aga kaua võib?
Samas ei saa midagi halba öelda. Olen õnnelik, et olen mina. Küll mitte selline, nagu ma tahaksin olla, aga ka mitte see nagamann, kes ma olin 14 aastat tagasi.
Kui mõni lugeja veel siia jäänud on, siis andke endast märku. Püüan teemasid mitmekesistada edaspidi. Ma küll ei oska ehk kirjeldada kartulikoore keetmise nüansse, aga ehk midagi mõtleb koos välja, et kuidas ristpistet sooritada valutult või kuidas aknapesemine võiks olla kogupere ettevõtmine.
Seenior.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar